Rõõmusõnum Patmoselt

nendega kaasa.”” (Ilm 14:13)

Dja-Dja oli Tangouroubi küla ainuke kristlane. Ülejäänud tee-nisid oma esivanemate vaime. Näis, et selle kristlasest naise tun-nistamine oli täiesti viljatu, sest teiste käitumises ei muutunud midagi. Vanemaks jäädes polnud tal enam võimalik kirikusse minna, sest see asus kodust veidi eemal.

Ühel päeval kukkus Dja-Dja oma hüti ees kokku. Perekond tõi ta sisse. Kõik teadsid, et tema surmatund on ligi. Burkina Faso Lobi traditsiooni kohaselt kiigutasid nad teda kätel, et abistada tal siseneda teise eksistentsi. Nad uskusid, et nii toimides saavad nad vaimudega manipuleerida, et need tagaksid paradiisis tema õnne.

Kui Dja-Dja perekond teda niiviisi hoidis, tuli naine uuesti teadvusele. Saanud aru, mis toimub, pahvatas ta: „Ma ei taha, et ükski pagan mind puudutaks. Ma tahan surra Jeesuse kätel.”

Pere oli imestunud, pani ta maha ja taganes. Olles sageli kuul-nud teda Jeesusest rääkimas, ei suutnud nad mõista, kuidas ta saab usaldada oma hinge kellelegi, keda ta isegi ei näe. Tema sur-mahetk oli aga ülim tunnistus. See oli esivanemate animismi ja sellega kaasnevate hirmude ning vaimudele meeldida tahtmise lõplik hülgamine.

Mõni pereliikmeist võis tunda end solvatuna, ent Dja-Dja liht-ne usutunnistus Jumalast, keda nad ei saanud näha, varjutas sol-vumise. Perekond teadis, et see, mis ta räägib, tuleb südamest. Jeesus oli tema jaoks reaalne. Ta oli sealsamas, et teda lohutada ja hoida. Naine tundis sisemist rahu ja turvatunnet Jeesuse kätel olles. Teised olid selle tunnistajaks. Kui see kristlane suri Issandas, oli tema surm teistele ilmselgelt õnnistuseks.

Dja-Dja surma järel on neli külaelanikku Jeesuse nimesse risti-tud. Samas külas, kus kristlase tunnistus näis nii pikka aega olevat viljatu, koguneb nüüd igal nädalal enam kui tosin inimest kum-mardama taeva Jumalat. Tema surm oli õnnistuseks, ta puhkab oma töödest ja tema tööl on kohe kindlasti tulemusi näha!

Issand, surm jälitab igat inimest. Me loodame ebatõenäolise olukorra peale, et meie puhul tehtaks erand. Aga aastate edenedes mõistame neid piiranguid, mida surm meie elule seab. Täna ma vajan rohkem kui kunagi varem eelmaitset õnnistusest, mida Sina oled Ilmutusraamatus tõotanud.