Kord hingamispäeval oma koduses Tallinna kirikus teenistusest osa saades oli näha, kuidas mu nooremal pisipõnnist pojal oli juba tõesti väga raske paigal istuda. Tavapäraselt toiminud leevendused tundusid sel korral olevat täiesti mõjutud. „Jumal, mida ma peaksin tegema? Mul on kõik juba proovitud ja ma tahan nii väga, et me pojad tunneksid end kirikusse tulles hästi juba väiksest peale.“ Järsku tabas mind mõte, mis ei saanud olla minust enesest.
„Lähme kõrberännakule!“ teatasin oma pojale ning hakkasime
vaikselt-vaikselt välisriideid selga panema. Poja silmis oli küsiv ja ootust täis pilk – õues polnud sugugi lõõskav päike, vaid tavaline hall ja niiske kodumaa ilm.
Kui olime õue jõudnud, selgitasin, et ka Iisraeli lapsed ei jaksanud vahel Jumalaga koos olla. Ent Jumal hoolis neist sedavõrd, et Ta õpetas neid
40 aastat kõrberännakul oma armastust nägema ja kõike end ümbritsevat nähes ainult Jumala poole hüüdma. Niimoodi asusimegi käsikäes oma väikesele kõrberännakule mööda Tallinna vanalinna hommikusi tänavaid.
See oli hinge kosutav vestlus Iisraeli lastest ja ka meie elust Jumalaga. Ent ühel hetkel väsisid pisikese mudilase jalad ja ta teatas, et nüüd on ta küll jälle valmis oma kirikusse tagasi minema. Ent kirikuni oli veel mitu tänavat minna... Tänaseni on mul meeles arutelu sellest, kuidas ka iisraellased ei saanud oma kõrberännakut lõpetada siis, kui nad soovisid. Neil tuli käia iga peatükk sellest teekonnast: mõned rõõmustavad, mõned õpetlikud ning mõned ka kurvad. Nagu ka meie – me ei saa peatükke vahele jätta.
Ent ühel hetkel nägime taas oma armsat kogudusekoda – poja silmis oli selline rõõm, nagu oleks see olnud tõepoolest meie tõotatud maa! Kui kallis oli oma kirik sel hetkel. Kui hea oli tuule eest kaitsvate kirikuseinte vahele jõuda!
Soovin, et meist igaühel oleks aega võtta ette üks rännak oma kodulinna tänavatel, ilma igasuguste ootusteta, ning lihtsalt mõtiskleda Jumala armu üle möödunud aegadel ja ka nii reaalses tänases päevas. Kanda Jumala ette inimesed, kodud, kontorid, teised kogudusekojad, millest sel teekonnal möödume. Ja olgu see teekond täpselt nii pikk, kui Jumal meid selleks juhatab. Jumal tunneb meie rännakut sellel kõrbemaal, mis on täis muresid, väsimust ja suurt igatsust armastuse järele.
Issand, tänan Sind, et oled mind saatnud igal mu rännakul, hoolitsenud minu eest ja täitnud mu vajadused. Aita mul usaldada Sind ka siis, kui teekond on pikk ja vaevaline, teades, et Sinu armastus juhatab mind alati koju.
Õnne Kivinurm
In English