MEIE IMELINE ASEMIK

Ameerika Kodusõja ajal arreteerisid sõjaväelased mitmeid lõunaosariikides elavaid tsiviilelanikke ja süüdistasid neid valitsusvägede sõdurite varitsemises. Nad kõik mõisteti süüdi ning neile määrati surmanuhtlus mahalaskmise läbi. Pärast kohtuotsuse ettelugemist käskis kindral neil omavahel tõmmata loosi, kes nende hulgast hukkamisele lähevad ning need pidi järgmisel hommikul maha lastama.

Nii loositigi välja need õnnetud, kes pidid hommikul surma minema. Nende hulgas oli ka üks keskealine mees, keda ootas kodus perekond ning kõige enam kurvastas ta just nende pärast. Mis neist ilma temata saab, kuidas elavad lapsed üle isa kaotuse? Tema kõrval olev noor mees, kes loosi tahtel oli pääsenud surmaminekust, ütles korraga talle: “Minul ei ole peret, kes jääks mind taga leinama. Ma usaldan Jumalat ja olen valmis surema. Ma olen sinu pere pärast valmis sinu eest ise surema. Kindralil ei ole selle vastu midagi, kui ma sinuga kohad vahetan ning suren sinu asemel.”

Üllatunud mees ei vaielnudki oma naabrile vastu ning noor mees võeti tema asemel kogu ööks vahi alla. Hommikul viidi ta koos teistega hukkamisplatsile. Sõdurid tõstsid oma püssid palge ja tulistasid, kuulid leidsid kiiresti oma sihtmärgi ning koos teistega kukkus maha ka see noor mees – surres vabatahtlikuna teise eest.

Kristus suri meie eest. Meie asemikuna maitses Ta surma õudust meie kõigi pärast. Ta oli patuta, kuid Jumal “laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale”. Sinu ja minu omad ka. Vabatahtlikuna võttis ta endale karistuse meie pattude pärast, Teda “haavati meie üleastumiste pärast”. Kuid Tema surmahaavade pärast on “meile tervis tulnud” ja me oleme saanud igavese elu. Kristus ei kõhelnud maksmast suurimat hinda meie päästmise eest. Kui vaja, oleks Ta valmis olnud kannatama ka igavest surma, kui me seeläbi saaksime leida tee Jumala juurde. Kristus võttis vastu surma meie asemel, makstes lõpliku võla meie pattude ja süü eest. Sellepärast pidigi Ta surema – sinu ja minu pärast.

H. M. S. Richards, Jr.