Issanda nimi sai Saalomoni valitsusaja esimesel poolel väga austatud. Kuninga tarkus ja õiglus tunnistasid kõigile rahvastele selle Jumala erilisusest, keda ta teenis. Mõnda aega oli Iisrael valguseks maailmale, tõestades Issanda suurust. Saalomoni varasema valitsusaja aulisus seisnes aus, mida ta Taeva andide targa kasutamisega tõi Iisraeli Jumala nimele. See ei seisnenud Saalomoni võrratus tarkuses, muinasjutulises rikkuses või kaugeleulatuvas võimus ja kuulsuses.
Ajapikku ja kuulsuse kasvades püüdis Saalomon austada Jumalat oma vaimse ja vaimuliku jõu arendamisega ning teistele pidevalt nende õnnistuse jagamisega, mida tema sai. Ta mõistis paremini kui keegi teine, et üksnes Issanda headus oli andnud talle võimu, tarkuse ja arusaamise; ja andnud selleks, et tema levitaks maailmale teadmist kuningate Kuningast.
Saalomoni eriliseks huvialaks oli looduslugu, kuid ta ei piiranud oma uurimusi ainult ühe valdkonnaga. Uurides hoolsalt kogu loodut − nii elus- kui elutut − omandas ta selge arusaamise Loojast. Ta nägi Jumala tarkust loodusjõududes, kivimite maailmas ja loomariigis, samuti igas puus, põõsas ja lilleõies. Kõike seda järjest enam tundma õppides kasvas järjest enam ka Jumala tundmine ja armastus Tema vastu. − „Prohvetid ja kuningad“, orig lk 32, 33.
In English