Gileadi mägedes, ida pool Jordanit elas Ahabi päevil üks usu- ja palvemees, kelle kartmatu kuulutus pidi tõkestama ärataganemise kiire leviku Iisraelis. Tisbelane Eelija elas kaugel tuntud linnadest ja ta ei töötanud mingis tähtsas ametis. Ometi asus ta täitma oma ülesannet usalduses, et Jumal valmistab talle tee ning annab rohket edu. Tema sõnad olid täis usku ja väge ning ta pühendas kogu oma elu uuendustööle. Otsekui hüüdja hääl kõrbes noomis Eelija pattu ja tõrjus tagasi pealetungivat kurjuse tulva. Ehkki ta tuli rahva juurde pattude noomijana, pakkus tema kuulutus Gileadi palsamit kõigile patuhaigetele, kes igatsesid paranemist.
Kui Eelija nägi Iisraeli langemist järjest sügavamale ebajumalateenistusse, valdas teda ahastus ja pahameel. Jumal oli teinud oma rahvale suuri asju. Ta oli vabastanud nad orjusest ja andnud neile „paganarahvaste maad … et nad peaksid tema määrusi ja hoiaksid tema Seadust“ (Psalmid 105:44, 45). Kuid Issanda õnnistusrikkad eesmärgid olid nüüd peaaegu unustatud. Uskmatus lahutas äravalitud rahva kiiresti nende jõu allikast.
Jälgides ärataganemist oma mäestiku pelgupaigast, täitus Eelija süda murega. Hingeahastuses palus ta Jumalal peatada kord eelistatud rahvas kurjuse teel ja vajaduse korral neid isegi karistada, et nad õpiksid nägema lahkulöömist taeva Jumalast õiges valguses. Eelija igatses näha rahva meeleparandusele toomist enne, kui nende kurjus läheb nii kaugele, et Issand peab nad täielikult hävitama. − „Prohvetid ja kuningad“, orig lk 119, 120.
In English