Rõõmusõnum Patmoselt

Avaldatud 11.10.2012, rubriik Päeva sõna

„Naine oli riietatud purpurpunasesse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, ta käes oli kuldkarikas täis jäledusi ja oma hooruse saasta ning ta otsaette oli kirjutatud nimi, saladus: Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema!” (Ilm 17, 4, 5)

Aastaid tagasi osalesin oma naise viimase raseduse viimasel kümnendikul ametialasel konverentsil Bostonis. Minu lend tagasi koju Andrewsi ülikooli pidi toimuma teisipäeva pärastlõunal kell 2. Kell kuus hommikul helises minu toas Bostonis telefon. Helis-tajaks oli minu naine. „Jon, tule ruttu koju, tuhud on alanud!”

Riietusin ja pakkisin oma asjad ebatavalise rutuga. Kiirustasin hotellist välja registreerima, võtsin kiiresti takso ja kihutasime Logani lennujaama. Jõudsin United Airlines’i laua juurde veidi pärast seitset, teatasin hingetult oma pere õnnelikust olukorrast ja küsisin, kas ma saaksin kohe koju. Leti taga olnud naine naeratas ja korraldas mulle ruttu koha kella kaheksasele lennule Chicagos-se, nii et pidin kaks tundi ootama seal edasilendu.

Jõudsin Chicagosse veidi pärast üheksat, läksin lahkuvate len-dude laua juurde ja panin tähele, et varaseim lend South Bendi läheb ära 10 minuti pärast. Aga selle lennuki värav oli pooleteise kilomeetri kaugusel. Liikuvate kõnniteede ja abivalmis jalakäijate abil (on hämmastav, kui vastutulekud on inimesed, kui nende seas jookseb mees, hüüdes: „Minu naine hakkab sünnitama!”) läbisin selle vahemaa täpselt kuue minutiga.

Kihutasin värava juurde, lehvitasin õhku ahmides oma piletit ja karjusin: „Mu naine hakkab sünnitama! Kas ma jõuan sellele lennule?” Lennujaama töötaja viipas piletit nähes mulle ja ma sööstsin temast mööda (vanad head ajad ilma keeruka turvasüsteemita).

Jõudsin South Bendi 10 minutit enne ühteteist Bostoni aja jär-gi (arvata on, et see on kõigi aegade rekord Bostonist South Bendi jõudmiseks). Läksin kohe telefoni juurde ja helistasin oma naisele, ise ikka veel kõvasti hingeldades. „Valehäire!” teatas ta rõõmsalt. „Need olid valetuhud ja need lõppesid paari tunni eest.” Istusin toolile ja otsustasin oodata, kuni saabub minu pagas sel pärastlõu-nal.

Olud ei ole alati sellised, nagu nad näivad! Ilus naine on riieta-tud sarnasesse rüüsse, mida kandis Iisraeli ülempreester (vaata tänase teksti rasvast osa). Aga välimus on petlik. Ta on suur Baabülon, prostituutide ema. Mitte igaüks, kes kuulutab Jumala nime, ei ole Tema teenija. Me ei tohiks kunagi lõpuni usaldada inimesi ja institutsioone. Jumala Sõna on meie kindlaim teejuht.

Issand, anna meile kindel arusaamine, kuidas teha vahet tõe ja vale vahel.