Eliisa

Me võime prohvet Eliisa kogemustest õppida väärtuslikke õppetunde. Issand valis Eliisa Eelija abiliseks ning ta jäi katsumustes ja proovides oma kohustusele ustavaks. Ta oli valmis olema seal, kuhu Issand juhib, ja tegema seda, mida Issand käsib. Ta ei püüdnud kõrvale hoiduda kõige tagasihoidlikumast teenistusest, vaid oli ustav nii väiksemate kui ka suuremate kohustuste täitmisel. Ta oli alati valmis teenima igas positsioonis, mida Jumal talle näitas, ükskõik kui vastuvõetamatu võis see olla tema loomupärastele kalduvustele. Ning igal sammul õppis ta alandlikkuse ja teenimise õppetunde. …

„Ja kui nad olid üle jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: „Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!“ Ja Eliisa ütles: „Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!““ Ta ei palunud ilmalikku au ega kõrget kohta selle maa suurte meeste hulgas. Ta igatses kahekordset osa vaimust, mida Jumal oli andnud sellele, keda Ta kavatses austada taevassevõtmisega. Ta teadis, et mitte miski peale kahekordse osa vaimust, mis hingas Eelija peal, ei oleks suutnud muuta teda Eelija kohale sobivaks, sest Eelijal olid eaga kaasnevad kogemused ja tarkus, mida ei saanud mingil moel nooremale edasi anda. …

Kui Issand oma juhtivuses näeb heaks kõrvaldada oma tööst neid, kellele Ta on andnud tarkust, aitab ja kinnitab Ta nende järeltulijaid, kui järeltulijad ootavad abi Temalt ja käivad Tema teedel. Nad võivad olla eelkäijaist isegi targemad, sest nad saavad kasu eelkäijate kogemustest ja õpivad nende vigadest.

Issand hoolitseb oma koguduse eest eriliselt. Need, kes otsivad tarkust Temalt, on maailmas valguseks, mis särab järjest eredamalt, kuni päev on käes. − Käsikiri nr 114, 1901.