INIMESE VÕIMETUS END ISE PÄÄSTA

Siinai mäel sõlmiti Jumala ja Iisraeli vahel veel üks leping. Pühakirjas on seda nimetatud “vanaks” lepinguks. See kinnitati Talle verega. /…/

Jumal /…/ andis neile (Iisraelile) oma seaduse koos tõotusega suurtele õnnistustele, kui sellest kinni peetakse: “Ja kui te nüüd tõesti kuulata minu häält ja peate minu lepingut, siis /…/ te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks.” 2Mo 19,5-6. Rahvas ei mõistnud oma sisemist ebapuhtust, kuid ilma Kristuseta oli neil võimatu pidada Jumala käske. Siiski tegid nad innukalt Jumalaga lepingu. Arvates, et nad on suutelised seda oma jõust pidama, kuulutasid nad: “Kõik, mida Issand on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!” 2Mo 24,7. Nad olid olnud tunnistajaiks, millise pühalikkusega seadus ette loeti, ning Siinai mäe ees hirmust värisenud. Kuid juba paari nädala pärast rikkusid nad lepingut ning painutasid oma kaela ebajumalakuju ees. Nad polnud oodanud läbi sõlmitud lepingu Jumala armu. Kuid nüüd, nähes oma patusust ja andestuse vajadust, jõudsid nad äratundmisele, et nad vajavad Päästjat, keda oli tõotatud Aabrahami lepingus ning ette kuulutatud varjuteenistuses. /…/

“Vana lepingu” tingimused olid: kuuletu ja ela - “inimene, kes teeb nende järgi, elab nende varal”, aga “neetud olgu, kes ei pea selle Seaduse sõnu ega tee nende järgi!” 3Mo 18,5; Hs 20,11; 5Mo 27,26.

Uus leping rajanes “paremal tõotusel” - tõotusel pattude andestamisele ja Jumala armule, mis uuendab südame ning seab selle kooskõlla jumalike põhimõtetega. PP 371-2

Ainus päästeleping meile on Aabrahami leping. ST 5.09.1892