PIDEV OHVER

Punast tõugu ohvrihärg juhiti kogudusetelgi ukse ette ning tapeti. Kristus kannatas Kolgatal, mis asus samuti väljaspool Jeruusalemma müüre. See näitas, et Kristus ei surnud ainuüksi heebrealaste eest, vaid kogu inimkonna eest. Ta kuulutab langenud maailmale, et Ta on tulnud neile Lunastajaks ning kutsub neid üles vastu võtma päästet, mida Ta neile pakub. Ohvrihärg tapeti kõige pühalikumal viisil. Puhtasse valgesse rüüsse riietatud preester võttis tema vere, kui see ohvrilooma kehast voolas, ning pritsis seda seitse korda pühamu suunas. …

Härja keha põletati tuhaks, sümboliseerimaks ohvrit, mis oli piisav, et lunastada pattu. Seejärel korjas inimene, kes polnud kokku puutunud surnuga, tuha kokku ning pani selle anumasse, milles oli allikavesi. Puhastatud inimene võttis seejärel seedripuust kepi koos punase riidega ning kimbu iisopit ja pritsis anuma sisu templi ja selle juurde kogunenud inimeste peale. Seda tseremooniat korrati mitu korda ... ning seda tehti pattudest puhastamiseks.

Ka Kristus siseneb oma plekitus õiguses pärast enda kallihinnalise vere valamist pühasse paika, et puhastada pühamu ja lepitada inimene Jumalaga.

Mõni inimene ei näe ohvriteenistuses mingit mõtet. Kuid see oli Jumala käsk ning sellel on sügav tähendus, mis pole oma väärtust kaotanud ka tänase päeva jaoks. …

Kristuse veri on küllaldane, et lepitada, kuid seda tuleb valada pidevalt. …

Kui juba vanasti oli vajalik, et pattudest puhastamiseks toodi ohver, kuivõrd vajalik on see nüüd, keset viimaste päevade ohte, mida Saatan meie teele seab, et Kristuse veri iga päev meie südameid puhastaks!4T121,123