JEESUSE VABATAHTLIK OHVER

Iisraeli lastele oli antud käsk tuua ohvreid ka terve koguduse eest, et puhastada end patu roojasusest. Ohvriks toodi noor punast tõugu härjavärss, mis pidi olema täiuslikum ohver, et puhastada inimesed patu roojasusest. See polnud alaline ohver, see oli nende puhastamiseks, kes olid kas kogemata või siis vajadusest puudutanud surnut. Kõik, kes olid mingil viisil kokku puutunud surmaga, loeti roojasteks. See oli vajalik selleks, et juhtida heebrealaste mõtteid tõsiasjale, et surm tuli siia maailma patu tagajärjel ning on seetõttu ka patu sümbol. Üks härg, üks seaduselaegas, üks vaskmadu ja üks suur ohver – Kristus.

Ohvrihärg pidi olema punast tõugu, mis oli vere sümboliks. Härg pidi olema veatu ning ei tohtinud olla kunagi iket kandnud. See sümboliseeris jällegi Kristust – Jumala Poeg tuli vabatahtlikult maailma, et lõpule viia lepitustöö. See polnud Talle kohustuslik ike, sest ta oli sõltumatu ning kõrgemal kõigist käskudest. Inglid, Jumala sõnumitoojad, olid seotud kohustusteikkega; nende eneseohverdus poleks suutnud lepitada inimese süüd. Vaid Kristus oli vaba käsu alt, et võtta endale patuse inimkonna lepitustöö. …

Jeesus oleks võinud jääda oma Isa paremale käele, kandma oma kuninglikku krooni ja rüüd. Kuid Ta vahetas kõik taeva rikkused, au ja hiilguse inimliku viletsuse ja kannatuste vastu ning Kolgata agoonia vastu. ...

Haavatud käed, läbitorgatud külg ja marrastatud jalad palusid langenud inimese eest, kelle lunastamiseks läks vaja nii kõrget hinda. Oo, milline alandumine! Aeg ega ükski sündmus ei suuda vähendada selle lepitusohvri tõhusust.4Y121,122,124