Rõõmusõnum Patmoselt

Kas sa mäletad lapsepõlve pikki kuumi laisku suvepäevi. Ma kasvasin üles New Jersey's, hämmastavalt stagneerunud kogukon-nas vähem kui 16 kilomeetri kaugusel Times Square'ist New Yor-gis. Suveajal olin oma sõpradega väljas, mängisime lauamänge, kui oli palav, siis ujusime ja kui välistemperatuur lubas, siis mängisime palli.

Suve juures meeldis mulle kõige vähem igavus. Üksi olles ei ol-nud mul kunagi igav, sest ma olin avastanud lugemisrõõmu ja sageli panin kogu oma kujutlusvõime mängu, et lõbusaid ehitus-mänge välja mõelda. Mure tekkis siis, kui ma olin teiste lastega.

„Mängime pesapalli.”

„Ma ei taha praegu.”

„Aga mängime siis Riski.”

„Ma ei taha seda praegu mängida.”

„Mida sa siis tahad teha?”

„Ma ei tea – mul on igav.”

Probleem oli selles, et kui ma pidin olema sõpradega, kellel oli igav, olin ka mina surutud sellesse igavusse. Tänapäeval tahetakse igavust vältida iga hinna eest. Keegi ei taha tüütut igapäevaelu eksistentsi. Millal sa viimatu kuulsid, et keegi oleks oma „põneva” puhkuse juures kiitnud suurt hulka igavust?

Ilmutusraamatu järgi ei ole kristlik elu kunagi igav. Ühelt poolt valmistab põnevust kristlik kasvamine, evangeeliumi jagamine ja Püha Vaimu töö tunnistamine: mida Ta järgmisena meie elus teeb. Teisalt, kristlik põnevus tähendab võitlust patu ja Saatanaga ning teadlikkust, et meie usk ärritab vaenlast. Kristlikku elu on mõnikord nimetatud ka lahinguks ja marsiks.

Aga Ilmutusraamatu põnevus ei ole alati pinnapealne. Mono-toonsus ja rutiin on kristliku elu alahinnatud elemendid. Pea mee-les, et Jeesus veetis esimesed 30 eluaastat tundmatu puusepana, rassides väikeses külas Põhja-Iisraelis. Tema elu igapäevane ükslui-sus andis Talle võimaluse ajada oma juured sügavale Jumala tarku-se ja armastuse pinnasesse. Põnevuse ja monotoonsuse tervislik segu on kristliku elu olemus.

Mida tänane päev ka ei too, Issand, kasuta seda minu iseloomu ehi-tamiseks.