Rõõmusõnum Patmoselt

Avaldatud 14.8.2012, rubriik Päeva sõna

„Teda hakkasid kummardama kõik, kes ilmamaal elavad, kelle nime ei ole maailma rajamisest saadik kirjutatud tapetud Talle eluraamatusse.” (Ilm 13:8)

See pilt hämmastab mind ikka ja jälle. Tall, kes on nii süütu ja usaldav, sureb nendesamade eest, kes Ta tapavad. Ta annab elu neile, kes võtavad Temalt elu. „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34) Hiljuti mängiti maha samasugu-ne stsenaarium.

2003. aasta 22. detsembri öösel murti sisse Ruimar DePaiva, Palau saare pastori majja. Sissemurdja eesmärk oli varastada, aga kuna pererahvas ärkas üles, ründas mees neid, kuni kõik peale 10-aastase Melissa olid surnud. Pärast seda, kui mees oli 20 tundi Melissat kuritarvitanud, lasi ta tüdruku vabaks ja tüdruk rääkis selle loo politseile. Võimud said mehe varsti kätte ja panid ta vanglasse. Tema teod jahmatasid kogu rahvast ja valitsuse korral-dusel lasti kõikjal lipud poolde vardasse. Perekonnale korraldati riiklikud matused paigas, kus kuritegu toime pandi, matustest võttis osa saare kõrge võimuesindaja.

Matusetalituse ajal võttis Ruimar DePaiva ema ette ütlemata mikrofoni. Ta oli juba vanglas selle mõrtsuka, Justin Hirosi juures käinud. Naine palvetas mehega, kes oli tapnud tema poja, minia ja pojapoja, kinnitades mehele, et on talle andestanud. Saanud teada, et Justini ema on teenistusel, palus ta mikrofoni kaudu proua Hirosi enda juurde tulla. Kui ta oli naist kallistanud nagu kauaaegset sõpra, teatas ta rahvale, et „mõlemad emad leinavad oma kadunud poega”.

Seejärel palus naine, et kogukond loobuks Justini ema või pe-rekonna igasugusest süüdistamisest, mida kogukond ehk oli tei-nud. Ta ütles, et vanemad kasvatavad oma lapsi ja püüavad neile õpetada, mis on õige, mis vale, aga lõpuks langetavad nad ise oma otsuse.

Matuselised said veel ühe teise jahmatava teate osaliseks, kui kõrge ametnik ütles, et Justini perekond oli oma kasina elu kõrvalt ära müünud palju asju ja nad soovisid nüüd anda 10 000 dollarit Melissa kolledžifondi. Aga suurim hetk oli alles ees.

Kui Melissalt küsiti, kus ta tahaks elada, vastas ta: „Ma tahaksin jääda siia, Palausse.”

Vanaema selgitas, et see ei ole võimalik. „Olgu,” vastas tüdruk. „Aga ma tulen ühel päeval tagasi. Ma tulen tagasi misjonärina.”

Issand, aita mul õppida Sinu andestuse täielikku tähendust, nii et ma saaksin teistele andestada, nii nagu Sina oled mulle andeks andnud.
Jaga Facebookis