Võib-olla oled kuulnud nime Saman Kunan. Ta oli Tai mereväeohvitser, kes läks vabatahtlikult appi päästetöödele, mis köitsid maailma tähelepanu 2018. aasta juunis ja juulis. Kaksteist poissi ja nende jalgpallitreener olid lõksus Tais Thum Luangi koopas. Kunan kaotas elu neile päästemissiooni ajal hapnikku viies. Ta oli kangelane. Räägitakse, et kui ta mõistis, et hapnikutase koopas oli madal, jättis ta enda hapnikuvarustuse sinna ja üritas ilma selleta tagasi ujuda, teades, et see saab keeruline olema. Omakasupüüdmatus armastuses otsustas ta päästa need kolmteist elu oma elust loobudes.
Jeesuse ohver oli Tema enda valik. Fakti, et Ta andis oma elu oma lammaste eest, korratakse selles lühikeses jutustuses neli korda (Johannese 10:11−18). Johannes toonitab, et Jeesuse ohver ei olnud juhus ega lihtsalt õnnetus: see oli algusest peale kavandatud ning Ta andis end ära vabatahtlikult, et inimkond päästa. Algset kreekakeelset sõna on sageli tõlgitud kui „mina ise“: „Mina ise annan selle.“ (salm 18) Ausalt öeldes on minu jaoks mõistatus, et Jeesus armastas meid nii väga, lausa nii palju, et mitte lihtsalt ei valinud, vaid kavandas juba ette, et sureb meie asemel, et meid lunastada. Sellepärast leiamegi oma isikliku väärtuse Ristil, kui mõistame, kui palju me Tema jaoks tähendame. Barclay selgitab: „Jeesus ei olnud abitult püütud asjaolude võrku, kust Ta poleks suutnud end välja murda. Lisaks jumalikule väele, mida ta võinuks appi kutsuda, on täiesti selge, et kuni lõpuni oleks Ta võinud taganeda ja oma elu päästa. Ta ei kaotanud oma elu, Ta andis selle. Rist ei olnud Talle peale sunnitud, Ta võttis selle ise vastu − meie pärast.“* Jeesus kontrollis olukorda kuni lõpuni, mil Ta hinge heitis (Johannese 19:30). Jeesust ei hoidnud risti küljes naelad, vaid armastus sinu ja minu vastu! Tal oli vägi astuda ristilt maha ning vältida edasist piina ja surma. Kuid Tema armastus meie vastu oli suurem kui Tema füüsiline, emotsionaalne ja ületamatu vaimne valu. Jah, mu sõber, sind armastatakse just nii väga!
Minu vastus:
*William Barclay, „The Gospel of John“, 2. kd (Philadelphia: Westminster Press, 1975), 67.
In English