Loe tänast teksti hoolikalt ja sa märkad midagi huvitavat. Autor mainib, et „iga preester seisab“, kuid edasi ütleb, et Jeesus istub. Selle põhjus on, et pühamuteenistuse tegevus ei lõppenud kunagi. Iga toodud ohver oli sümboolne, mis tähendas, et see ei suutnud tegelikult patust süüst puhastada. Mõni salm varem kirjutatud, et „on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära“ (Kiri heebrealastele 10:4).
Talled ja härjad, keda altaril ohverdati, sümboliseerisid suuremat, tulevast reaalsust − Jumala Talle, kes pidi tulema, et võtta ära maailma patt. Kui aastane ohvrite tsükkel sai läbi, pidid Iisraeli lapsed jälle otsast alustama, sest reaalsus ei olnud veel kätte jõudnud. See tähendas, et preestrid olid iga päev selle patuteemaga hõivatud. Aga kui Jeesus andis oma elu Kolgatal, hüüdis Ta: „See on lõpetatud!“ Rist on piisav. Jumala Poja ohvrist piisab kõikideks aegadeks ja see täidab sinu vajadused igaveseks.
Jeesus ei jätkanud enda ohverdamist iga päev, kuigi Ta jätkab meie esindamist trooni ees, et oma ohvri teeneid meie eest esitada. Üks suur väärarusaamadest, mis kerkis kristluses esile keskajal, oli arusaam, et ordineeritud vaimulikud pidid Kristust iga päev patuste eest „ohverdama“, et nad saaksid andestuse Tema vere läbi. Osasaamisteenistuse võrdkujud − leib ja vein − sai nende sõnul tegelikuks Kristuse ihuks ja vereks ning osasaamislauda nimetati altariks.
Uurides läbi Kirja heebrealastele 10. peatüki läätse, teame, et see, mida Kristus ristil tegi, oli piisav. Loe veel kord ja usu sellesse, mida Ta sinu eest tegi. Kui Ta andis oma elu sinu eest, sai Ta istuda, sest ohverdamistöö oli täielikult lõpetatud. Täna võid olla rahulik teadmises, et Ristist tõepoolest piisab sinu jaoks ja et sa ei saa Kristuse ohvrile lisada midagi, mis selle tõhusamaks muudaks.
In English