VALGUS VARJUDE KESKEL

Kui mu vanim poeg oli 16-aastane, jäi ta väga raskesti haigeks.* Arstide sõnul oli haigus väga tõsine. Ühel päeval kutsus poeg meid voodi juurde ja ütles: “Isa ja ema! Ma tean, et teil on raske lahkuda oma vanimast pojast. Kui Issanda arvates on siiski parem mu elu säästa, on mul hea meel just teie pärast. Kui aga minu enda ja Jumala au pärast on parem, et mu elu nüüd lõppeb, tean, et see on hea mu enda hingele. Isa, mine oma tuppa ning ema, sina enda omasse. Ja palvetage. Siis saate te teada Päästja tahte, keda teie ning mina armastame.” Ta kartis, et kui me koos põlvitaksime, kasvaks meie kurvastus kahekordseks ning me oleksime palunud võibolla seda, mis pole Issanda tahe. …

Me ei näinud oma poja juures ühtegi paranemise märki. Lõpuks ta kustus, usaldades end enne Jeesuse kätesse. Meile oli tema surm valus löök, kuid tema jaoks oli lahkumine isegi parem – tema elu oli hoiul Kristuse käes Jumala juures.

Enne mu vanima poja surma jäi haigeks ka meie noorim laps, kes oli alles imik. Me palvetasime palju ning olime kindlad, et Jumal säästab meie armast last. Kuid ühel päeval pidime oma väikese poisi silmad sulgema ning usaldasime ta Jeesuse kätesse päevani, mil Eluandja tuleb oma kalleid äratama, et nad päriksid aulise surematuse.

Seejärel võeti mult abikaasa, Jeesuse Kristuse ustav teener, kes oli mu kõrval olnud 36 aastat. Mind jäeti siia üksi tööle, tema võib puhata Jeesuses. Tema haual ei langenud mu silmist ühtegi pisarat. Kuid oo, kuidas ma teda igatsen! …

Jumal on mulle teada andnud, et enne viimset katsumusteaega võetakse meie juurest ära paljud väikesed lapsed. Kuid me näeme neid taas taevastes õuedes. Usaldage Issandat ning ärge leinake.2SM258,259

*E.White’i kurb kogemus on siin kirjas, julgustamaks neid, kes on läbi elanud kalli inimese kaotuse.