Paik, mille Jumal valis Aabrahami järeltulijate koduks, ei saanud olla juhuslik. Kaanan oli vanaaja maailma ristteedel – kõik, kes rändasid Aafrika, Euroopa ja Aasia vahel, läksid tõenäoliselt sellest piirkonnast läbi ning neil oli võimalus näha templit ja selle teenistusi. Iisraeli lapsed olid kingitus kogu maailmale, „paganaile valguseks“ (Jesaja 49:6). Juhuslikel möödaminejatel oli võimalus näha lunastuse draamat pühamu rikkalikes sümbolites ja esitada küsimusi, millest kõige tähtsam mõistagi on: mida kujutab tall?
Nüüd on tempel olnud meie planeedilt kadunud sellest ajast peale, kui Titus aastal 70 Jeruusalemma rüüstas. Usklike tähelepanu on kandunud üle taevasele pühamule, kus Jeesus, meie Ülempreester, teostab nüüd seda teenistust, mida tempel ette tähendas.
Tänapäeval on juhuslikel möödaminejatel ikka veel võimalus näha Jumala armastust patuste vastu esinemas väga maises paigas – meie abielus. Paulus viitab, et armastus mehe ja naise vahel peegeldab mõjuvõimsalt seda lepingusuhet, mis on Kristuse ja Tema koguduse vahel. Läbi kogu Pühakirja kirjeldatakse Jumala rahvast abieluterminites kui Kristuse pruuti.
Abielu pühades piirides saame imelise eesõiguse õppida tundma Jumala südant, kuid ka maailmal on võimalus näha Jumala armastust meie kodus ilmnemas. See tõeline, mittesentimentaalne armastus, mis ületab eluraskused pigem põhimõtte kui tunde abil. See tühjendab ennast teise heaks kuni oma elu ohverdamiseni, kui vaja. See jääb püsima raskete aegade kõleduses ja naudib õnnelikumate päevade mahedat kuma. See on armastus, mis andestab, julgustab ja panustab.
See on tõesõna armastus, mida on meie tänapäeva maailmas raske leida, nii et Jumal on pannud sind nagu valguse mäe otsa, et pakkuda kaasinimestele lootust, et niisugune asi on tõepoolest olemas. Kui me õpime oma abielukoolis midagi Jumala südame kohta, siis sosistame ka murtud südametele: „Ma olen sind armastanud igavese armastusega.“ (Jeremija 31:3)
In English