Rõõmusõnum Patmoselt

2004. aasta aprillis lendasin Hong Kongist San Fransiscosse. Lend oli väldanud paar tundi ja ma vaatasin lendude infotabelit. Mu pea jõnksatas hämmastusest ettepoole. Ekraanil oli kirjas, te meie lennuk lendas kiirusega 1240 km tunnis, kiiremini kui heli-kiirusel. Tänu 3200 km tunnis puhuvale taganttuulele saime üle-tada helibarjääri.

1947. aasta 14. oktoobril valmistus Chuck Yeager oma ühek-sandaks lennuks eksperimentaalses reaktiivlennukis Bell X-1. Iga eelmise lennuga oli ta saanud ikka lähemale helikiirusele Mach 1 – ükski inimene ei olnud varem liikunud kiiremini kui helikiirus. Ta teadis, et see ettevõtmine on ohtlik. Briti testipiloot hukkus, kui tema lennumasin Mach 0,94 juures lagunes. Kartmatu piloot Yeager, kes lendas oma reaktiivlennukiga välja maa atmosfäärist, ronis alla lennukisse X-1, mis lebas hiiglasliku pommilennuki B-29 kõhus pommisektsioonis. Ta sulges kokpiti kaane, kasutades sae-tud harjavart.

6 km kõrgusel tõukus tema reaktiivlennuk pommilennukist välja. Kõik neli reaktiivmootorit käivitusid, põhjustades lennuki suure rappumise. Machi nõel näitas juba üle 0,965 ja läks siis skaalast välja. Nagu välgust tabatud, mõistis Yeager, et ta lendab nüüd ülehelikiirusel. „See lend oli nii pehme nagu beebi pepu: seal oleks võinud vanaema istuda ja limonaadi juua,” rääkis ta hiljem. Tema X-1 oli saavutanud Mach 1,06 ehk 1129 km tunnis. Ta peaaegu ei uskunud seda – kuni rajameeskond jooksis raporteerima, et nad kuulsid maailma esimest helikõmakat, mis tähistas vendade Wrightide ajastu lõppu ja kosmoseajastu algust.

Meie teksti kohaselt vahetus ilmamaa elanike suure rõõmusta-mise emotsioon suure hirmuga. Mõlemal puhul olid emotsioonid seotud tulevikuga. Kui kaks tunnistajat olid surnud, ei näinud inimesed oma tulevikus „piinamist”. Aga tunnistajate elluärkami-ne tõi neile suure hirmu. Jumala vaenlastel ei olnud aimugi, mis neist nüüd saab.

Täna ületame helikiirust rutiinselt ja me ei pane seda tähelegi, aga Yeager ei saanud enne kuidagi teada, et see on nii sujuv. Suure julguse toel astus ta oma hirmudele vastu ja proovis. Need, kes on Jumala poolel, ei pea tulevikku kartma. Me teame juba praegu, et lõpuaja helikõmin ei tee viga neile, kes on pitseeritud.

Issand, ma tänan Sind kindluse eest, et me ei pea tulevikus midagi kartma, välja arvatud ehk seda, et me unustame, kuidas Sina meid möödanikus oled juhtinud.