SA EI SAA ANDI ÄRA TEENIDA

Meie tänase teksti põhiteema kohaselt ei saa me kingitust või andi ära teenida. See on üheks olulisemaks küsimuseks, mis täna meie ees seisab. Kas me suudame kunagi Jumala armu välja teenida või väärida? Mõlema vastuseks on EI. Me ei saa kunagi ära teenida või väärida oma tegude eest Jumala armu. See on and. See on ja jääb alati anniks.

Kui me püüame ise end päästa, siis jõuame lõpuks Jeesuse hülgamiseni. Seda on näidatud Mt. 26: 51-56. See lugu räägib Peetrusest ja teistest jüngritest. Nad kõik olid kindlad, et on valmis Jeesuse eest surema. Nad armastasid Jeesust. Nad olid Temaga koos töötanud ja reisinud enam kui kolm aastat. Nad olid kindlad, et suudavad ise enda eest hoolitseda. Selle asemel, et Ketsemani aias olla valvel ja palvetada, pakkisid nad oma mõõgad endale lähemale ja jäid magama. Nad olid kindlad, et on valmis igasugusteks ootamatusteks. Kuid pangem tähele Ajastute igatsuses toodud kommentaari selle öö sündmuste järjestusele, lk. 697: „Jüngreid haaras õudus, kui nad nägid, et Jeesus laskis end kinni võtta ja siduda. Neile tegi tuska see, et Ta lubas enda kallal sellist alandust. Nad ei suutnud Tema käitumist mõista ja panid seda pahaks. Nördinud ja hirmus Peetrus tegi ettepaneku, et nemad end päästaksid. Nii jätsid kõik jüngrid Ta maha ja põgenesid.”

Ükskõik, kas ma püüan ise ennast päästa, proovides andestust oma tegudega ära teenida, või püüan end päästa, proovides olla sõnakuulelik ja võita kõik kiusatused – lõpuks jõuan ma ikkagi Jeesuse hülgamiseni. Kui püüame iseendale toetuda ükskõik mis lunastuse valdkonnas, olgu see siis õigeksmõistmine, pühitsus või ülistus, siis tegelikult püüame ise ennast päästa ning viimaks jõuame ikkagi jüngriteni, kes Jeesuse maha jätsid. Inimese jaoks on jumalateotuseks see, kui ta püüab ise end päästa. Me saame pääseda vaid Jeesuse kaudu, läbi Tema tegude väärtuslikkuse ja läbi pideva ususuhte säilitamise Temaga.