Kui troopiline torm Harvey tabas Kagu-Texast, teatasid ametivõimud rohkem kui kolmekümnest tuhandest päästeoperatsioonist. Kahjuks kaotasid mõned elu. Nende hulgas oli naine, kelle suurvesi oli koos tema väikese tütrega minema viinud. Kanalis hulpides tegi ema kõik, mida suutis, et tütart elus hoida. Kui päästjad nad leidsid, klammerdus tütar ema külge. Naine ei jäänud elama, kuid tütar oli tema ohvrit väärt.
Pilkamine ja piinamine, mida Jeesus kannatas, oli rohkem kui suudame ette kujutada: „Ja mõned hakkasid sülitama Jeesuse peale ja katma ta palet ja peksma teda rusikatega ning ütlema talle: „Ütle prohveti kombel, kes see oli!“ Ja teenrid jagasid talle kepihoope.“ (Markuse 14:65) Enne ristilöömist talus Jeesus oma jüngrite reetmist, vaimulike juhtide valesüüdistusi, sõdurite pilkamist, ametivõimude küsitlemist, ebaõiglast piitsutamist, okaskrooni jm, kuid Ta ei kaitsnud ennast. „Aga tema vaikis ega vastanud midagi.“ (Markuse 14:61) Nii täitus Jesaja prohvetikuulutus:
„Teda piinati ja ta alistus
ega avanud suud
nagu tall, keda viiakse tappa,
nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees,
nõnda ei avanud ta oma suud.“
(Jesaja 53:7)
Asi polnud selles, nagu poleks Tal olnud midagi öelda või Ta poleks suutnud oma süütust tõestada. Ta ei olnud nii abitu, et poleks suutnud end vabastada. Ei! Ta ütles vabatahtlikult oma õigustest lahti ja loovutas oma elu. Tema käitumisest võime õppida, et meil ei ole alati vaja oma õigusi kaitsta kui see teenib suuremat eesmärki. Samamoodi võime õppida alistuma Jumala tahtele. Võime õppida ka alandlikkust. Kõik need on väga väärtuslikud. Kuid mis kõige olulisem, me võime õppida ja mõista, et Jeesus andis oma elu tasuks meie elu eest. Tema vaikimine oli vali tõend Tema armastusest meie vastu!
Minu vastus:
In English