Rõõmusõnum Patmoselt

Avaldatud 19.4.2012, rubriik Päeva sõna

„Ja ma nägin trooni ja nelja olevuse ja vanemate keskel seismas Talle, kes oli otsekui tapetud...” (Ilm 5:6)

Mõtle sellele, kui ehmatavad võisid need pildid olla selle raa-matu esimestele lugejatele. Ilmutusraamatu 4. ja 5. ptk maalivad pildi Jumalast kui kõikvõimsast Loojast. Näib, et Ta võib teha kõi-ke, mida soovib. Aga kui kerkib pealtnäha ületamatu probleem (Ilm 5:1–4), on selle lahendus vakatamapanev! Jumal lahendab universumi suurima probleemi tapetud Tallega!

Miks ei käsitle kõikvõimas Jumal seda probleemi oma lõputus väes? Miks Ta ei pane lihtsalt asju toimima? Miks võtab Ta sellise riski ja saadab oma Poja siia Maale, teades, et inimesed hülgavad Ta ja mõrvavad julmalt? Kuna head asjad leiavad aset siis, kui keegi võtab riski. See rada võib olla raskem ja ohtlikum kui teised valikud, kuid tulemused on seda väärt.

Ma mõtlen sellele, kui erinev oli minu lapsepõlv tänapäeva las-te lapsepõlvest. Mõnikord imestan, kuidas mina ja mu sõbrad üldse ellu jäime. Me sõitsime õnnelikult ilma õhkpatjadeta autoga, ilma et turvavöö oleks kinnitatud. Üks minu õnnelikumaid mälestusi on seotud ühel soojal päeval sõiduga pikapi kastis. Neil päevil värvisid tootjad lapsehälle eredavärviliste pliipõhiste värvidega. Me närisime sageli hälli ääri, lastes värvil hea maitsta. Ja neil päevil ei olnud olemas lapsekindlaid ravimipurke ega lapsekindlaid ükskõik mida (ma eelistan nimetada neid täiskasvanukindlaiks, kuna minu lapsed avavad neid asju ilma probleemideta, mina aga näen vaeva).

Ma sõitsin rattaga mööda linna ja mul ei olnud kiivrit peas, ma jõin tavalist vett aiavoolikust, mitte toidupoest ostetud puhastatud vett. Suvel põgenesime vanemate järelvale alt, läksime hommikul kodust ära, mängisime terve päeva pargis või sõitsime New Yorgi metrooga. Keegi ei saanud terve päeva meiega ühendust. Aeg-ajalt ostsin oma taskuraha eest sõõrikuid ja suhkruga küllastatud karas-tusjooke, aga ma ei võtnud kunagi kaalus juurde, kuna ma mängi-sin kogu aeg õues. Me õppisime kiusajatele vastu astuma, ilma et vanemad oleksid meid kaitsnud.

Sind võiks šokeerida, missuguseid riske mu sõbrad võtsid, aga meie generatsioonist tulid suurimad riskijad ja probleemide la-hendajad, keda maailm kunagi on näinud. Meil oli vabadus, läbi-kukkumised, edu ja vastutus, ja me õppisime, kuidas kõigega toi-me tulla. Kuigi tänapäeva maailma mõningad muudatused on head, areneb iseloom siis, kui võtame riske. Tegelikult on iga suhe risk, aga ei ole ühtegi teist moodust elada rikast ja rahuldustpak-kuvat elu. Ma miskipärast arvan, et Jumal teadis seda, kui Ta saatis Jeesuse meid endale tagasi lunastama.

Issand, tänan, et Sa võtsid suure riski, kui Sa meid päästma tulid. Anna mulle täna julgust katsuda jõuda nendeni, kelle eest Sa surid – hoolimata nende reaktsioonist.
Jaga Facebookis