Käsk

Sõna käsk on Piiblis tihedalt seotud sõnaga seadus ja sageli esinevad need kaks mõistet koos. Kristlased kasutavad sõnu käsk ja seadus tihti sünonüümidena, tegemata neil erilist vahet. Teatavat eristust aitab tekitada tõsiasi, et heebrea- ja kreekakeelsed terminid, mille kohta kasutatakse 1997. aasta eestikeelses piiblitõlkes sõna seadus, on vanemates väljaannetes tõlgitud käsuõpetuseks – mis lubab omakorda eeldada, et käsk on üks konkreetne korraldus, aga seadus on korralduste kogum või süsteem. Niisugust vahetegemist õigustab ka asjaolu, et sõna seadus esineb Piiblis sagedasti ainsuses, aga sõna käsk enamjaolt mitmuses. Seega võib öelda, et käsk on üks osa tervest seadusest.

Käsud, millest Piiblis räägitakse, on enamasti Jumala antud ja seetõttu olemuslikult head. 119. psalmis, Jumala Sõna ülistuslaulus, nimetatakse käske tõeks, õiguseks ja rõõmuks ning kirjeldatakse, kuidas need teevad käsupidaja targaks. Jumala käsud aitavad inimesel elada õigesti, jumaliku maailmakorra järgi: teha head teistele (ja seeläbi ka endale) ning hoiduda sellest, mis kahjustab inimest ennast või teisi tema ümber. Jumala seatud korra järgimine toob kaasa rõõmu isegi kitsikuses ja ahastuses (Ps 119:143). Osalt on käsud kindlasti Jumala püüd taastada patust rikutud maal mingilgi määral paradiislikku õnne. Veel enam on Jumala käsud aga Tema enda puhta ja laitmatu iseloomu peegeldus ning käske uurides ja pidades saab inimene paremini aru, missugune on Jumal.

Samas ei ole Jumala käskude pidamine eesmärk iseeneses. Nii mõnelgi tublil ja korralikul kristlasel võib tekkida kiusatus seada käskude pidamine oma usuelus kesksele kohale – olgu siis hirmust igavese elu kaotamise ees või lihtsalt soovist, et kõik oleks „nagu peab“. Kuid Jumal ei loonud inimest mitte sellepärast, et Tal oleks keegi, kes Tema tahtmist teeb, vaid selleks, et inimene võiks elada õnnelikult koos kaasinimeste ja Jumalaga. Käsud on kahtlemata head ja õiged, aga suures plaanis on need üksnes abivahend selleks, et Jumalaga lähedasemaks saada. Selline vaatenurk ei madalda ega pisenda käske. Vastupidi: võttes oma ülimaks eesmärgiks olla koos Jumalaga ja püüeldes Tema parema tundmise poole, leiab inimene, et Jumala käskude järgimine muutub üha rahuldustpakkuvamaks. Niimoodi ei ole käsud viimaks enam miski, mida tuleb pidada – ükskõik, kui heade kavatsustega –, vaid neist saab inimese loomulik eluviis. Ning Jumala käskude pidamine ei piira ega takista inimest, vaid juhib teda üha suuremasse õnne ja vabadusse.

Hea Jumal, aita mul käia Sinu seaduse teel, et minu süda võiks olla avar ja täidetud Sinu läheduse rõõmuga. Juhi mind järgima Sinu tahet, et leiaksin tõelise vabaduse ja rahu Sinu seaduses.

Ly Kaasik