ARMU PÕLGAJAD

Elu on õigete pärand, õelate osaks on surm.GC544

Hing, kes teeb pattu, peab surema igavest surma, millest pole enam ülestõusmist. Siis lakkab Jumala viha.EW51

Mind paneb imestama, et Saatanal õnnestub inimesi niivõrd kergesti uskuma panna, et Jumala sõnad “Hing, kes teeb pattu, peab surema” tähendavad, et patune hing ei sure, vaid elab igaveses piinas. Ingel aga ütles mulle: “Elu on elu, olgu selles siis valu või rõõmu. Kuid surmas pole kurbust, rõõmu ega vihkamist.”EW218

Kristus koges surmaagooniat kõige häbistvamates tingimustes. Ta andis oma hinnalise elu, et võita surm. Kui Ta tõusis hauast, tulid inglihulgad vaatama, kuidas Ta võtab taas elu, mille Ta oli andnud. Nad kuulsid Tema võidukaid sõnu, kui Ta seisis Joosepi haua kohal: “Mina olen ülestõusmine ja elu!” Jh 11,25

Vastuse sai küsimus: “Kui inimene sureb, kas ärkab ta siis uuesti ellu?” Kandes patu needust ja astudes hauda, oli Kristus andnud lootuse kõigile, kes surevad usus. Jumal oli evangeeliumiga toonud inimkonnale elu ja surematuse. Surres kindlustas Kristus igavese elu kõigile, kes Teda usuvad. Kuna Tema andis oma elu, määrati patu palk – igavene hukk – patu algatajale koos kõigi tema järgijatega.

Igavese elu andja Kristus oli ainus, kes sai surma võita. Tema lunastas meid.6T230-231

Kristuses on elu iseenesest. Tema, kes koges surma, et seda hävitada, on kogu elujõu Allikas.6T230