Rõõmusõnum Patmoselt

Ühel päeval viis äärmiselt rikka pere isa oma perekonna reisile ühte riiki, eesmärgiks näidata oma pojale, missuguses vaesuses inimesed elavad. Nad veetsid paar päeva ja ööd talus, mida ena-mus meist peaks vaeseks.

Kui pere oli reisilt naasnud, küsis isa oma pojalt: „Kuidas sulle reis meeldis?”

„See oli suurepärane, isa.”

„Kas sa nägid, kui vaeselt need inimesed elavad?” uuris isa.

„Oo jaa,” vastas poeg.

„No räägi mulle, mida sa sellest reisist õppisid?”

„Ma nägin, et meil on üks koer ja neil on neli,” vastas poeg. „Meil on poole aiani ulatuv bassein ja neil on oja, millel ei ole lõppu. Me oleme oma aeda püstitanud laternad ja neil paistavad öösiti tähed. Meie veranda ulatub eesaeda, aga nende päralt on terve horisont. Meil on väike maatükk elamiseks ja neil on põllud, mis ulatuvad väljapoole vaatevälja. Meil on teenijad, kes meid teenindavad, aga nemad teenivad teisi. Meie ostame endale toitu, nemad kasvatavad selle ise. Meie maad ümbritsevad müürid, aga neil on sõbrad, kes neid kaitsevad.”

Poisi isa oli keeletu. Siis lisas poeg: „Aitäh, isa, et sa mulle näi-tasid, kui vaesed me oleme.”

Ilm 4:9 jne panime tähele, et 24 vanemat tänavad katkematult Jumalat loomise ja Tema võimsa päästva väe eest. Meie tänases tekstis kummardavad vanemad taas ja annavad tänu, aga sel korral on nende tänulikkuse teema spetsiifilisem. Nad ülistavad Jumalat selle eest, et Ta teeb lõpuajal lõpu selle maailma kuningriigile ja asendab selle enda kuningriigiga, mis rajaneb Kristuse vägevatel tegudel. Kui me mõistame täielikult, mida Kristus on meie heaks teinud, muutub meie suhtumine kõigesse. See on Ilmutusraamatu üks peamisi ülesandeid. See tõstab meie pilgu meie oma väikeselt maailmalt Jumala universumi suurejoonelisusele ja me saame teadlikuks sellest, kui sügavalt tänulikud me peaksime olema. Kõik oleneb sellest, kuidas sa asju vaatad!

Issand, kui ma millal iganes olen kiusatud mõtlema, et olen siin elus liiga vähe saanud, tuleta mulle meelde aaret, mis mul on Jeesuses Kristuses.