Jumala juhtivus toimib kummalisel viisil. Kogu Rooma impeeriumis toimus korrapärane rahvaloendus, millel oli kaks eesmärki – maksude määramine ja sõjaväekohuslaste kindlakstegemine. Ajaloolistest aruannetest teame, et Egiptuses toimusid seesugused rahvaloendused iga 14 aasta järel. 20. aastast kuni 270. aastani on säilinud kõigi nende rahvaloenduste täpsed dokumendid. Huvitav on mainida, et see oli Egiptuse valitsuse korraldus, et „kõigil neil, kes elavad mingil põhjusel oma piirkonnast väljaspool, on kohustuslik rahvaloenduseks oma koju tagasi pöörduda“.
Siinkohal leiame Jeesuse sünnis esimese puutepunkti tolleaegse maailma kõige võimsama imperaatori ja tulevase kuningate Kuninga vahel. Luuka tekstis on hoiatav eelaimdus kuningriikidevahelisest konfliktist. Mõistagi on täiesti kindel, et keiser Augustusel polnud vähimatki aimu Joosepi, Maarja ega tõotatud Kristus-lapse olemasolust. Tegelikult ei teadnud ta tõenäoliselt isegi Naatsaretist ega Petlemmast midagi.
Kuid Luukas teeb selgeks, et Jeesuse-nimelise poisi sünd on Jumala riigi ja selle maailma kuningriikide vastasseisu algus. Umbes sajandi jooksul Augustuse järglased mitte üksnes ei kuulnud lapse sünnist, vaid püüdsid Tema järelkäijaid ka hävitada. Ning veidi rohkem kui kolme sajandi pärast oli Rooma imperaator ise kristlane. Konfliktis olevate kuningriikide lugu sai alguse juba Petlemma teel.
Heebreakeelse piibliosa hoolikad uurijad ei olnud Petlemma seotusest Messiaga üllatunud. Seitsesada aastat varem oli prohvet Miika kirjutanud:
„Aga sina, Petlemm Efrata ...
sinust tuleb mulle see,
kes saab valitsejaks Iisraelis
ja kes põlvneb muistseist päevist,
igiaegadest.“ (Miika 5:1)
Minevikus kasutas Jumal oma ettenägevuse teostamisel kummalisi meetodeid ja inimesi. Ma arvan, et Ta teeb meie ajal sama.
In English