Rõõmusõnum Patmoselt
Avaldatud 21.3.2012, rubriik Päeva sõna
„Ja Laodikeia koguduse inglile kirjuta...” (Ilm 3:14)
Sõnum Laodikeia kogudusele on tugevalt seotud linna ajaloo ja keskkonnaga. Linn oli kurikuulus oma viletsa veevarustuse poo-lest. Vesi oli leige, täis setet ja lupja. See oli liiga külm pesemiseks ja liiga soe kuumal suvepäeval värskendavaks sõõmuks. Jeremija kasutas Jumala vastikuse väljendamiseks rahva käitumise suhtes riknenud toidu sümbolit (Jr 24). Selles salmis annab Jeesus Laodikeia olukorrast kohase pildi.
Linnal oli enesega rahul olemise maine. See linn oli Rooma imperaator Domitiani prominentne pangakeskus. Laodikeia oli uhke oma rikkuse üle ja pärast suurt maavärinat keelduti imperaa-tori abipakkumisest. Linn oli tuntud ka oma kangaste poolest, eriti mustast villast tehtud rõivaste ja vaipade poolest, Jeesuse pak-kumine võtta vastu rõivad on seega jahmatav kontrast. See linn oli esimese sajandi meditsiinikooli asupaik, koolis spetsialiseeruti kõrva- ja silmasalvidele.
Seega oli Laodikeia linn ja selles elav kogudus enesega rahul-olev ega vajanud väljast tulevat toetust, kuigi selle veesüsteem tuli väljaspoolt ja vesi ei olnud maitsev. Jeesus kasutas Laodikeia ajalu-gu ja keskkonda, et illustreerida kohaliku koguduse puudujääke.
Miks näeb Jumal Laodikeia koguduse kirjeldamisel ühte ja ko-gudus ise oma staatust arvesse võttes teist pilti? Põhjus on selles, et Jumal ja Laodikeia vaatavadki erinevaid aspekte. Laodikeia pilk on suunatud materiaalsele.
See kogudus hindab saavutusi, mis ei ole iseenesest tähtsusetud. Ta mõtleb oma misjonäridele maailma teistes paikades. Ta näitab haiglaid ja apteeke, mille ta oma jõukuses on rajanud ja mis elavad tänu tema heldusele. Ta peab ülal koole ja üikoole, millega ta soovib oma noori juhatada õigele teele. Ta loeb üle oma trüki-kodasid ja kirjastusi, mis on loodud maailma valgustamiseks. Ta hooldab oma teenistusmaju, mis on ehitatud paljude maade pal-judesse linnadesse. Ta loendab oma liikmeskonda ja analüüsib annetusi.
Ta vaatab tagasi oma tagasihoidlikule algusele ja tunneb vaevu-hoomatavat, alateadlikku uhkust kasvuaastatest, progressist, saavu-tustest. See on imeline näitus. Laodikeia on õnnelik ja enesega rahul. Kogudusel on veatud doktriinid, kompetente organisat-sioon, võidukas sõnum. Kes saab seda kõike eitada?
Issand, me ei saa alati kontrollida seda, kus me elame. Aita, ei ma suudaksin vastu panna sellele, mis tõmbab mind eemale Sinu eesmärgist minu elu jaoks.