Hiljutistel valimistel räägiti palju valitsuseametnikest, kes kasutasid põhimõtet „kes maksab, see tellib muusika“ − poliitikud andsid tasuks suurele panusele kampaaniasse ligipääsu tähtsatele riigitöötajatele ja programmidele. Selline teguviis on mõistagi äärmiselt ebaeetiline (ja sageli ebaseaduslik), kuid see näitab mingil määral, mida inimesed on valmis maksma, et saada juurdepääs võimukoridoridele. Altkäemaksud on peaaegu alati üüratud.
Apostlite tegude raamatus räägitakse endisest nõiast Siimonast, kes varsti pärast ristimist nägi inimesi saamas Püha Vaimu andi, kui jüngrid olid nende pärast palvetanud. Siimon, kes oli harjunud tegema raha eest trikke, palus, et jüngrid jagaksid oma saladust. Pakkudes neile summat, mis oletatavasti oli märkimisväärne, ütles ta: „Andke minulegi see meelevald, et igaüks saaks Püha Vaimu, kelle peale ma iganes oma käed panen!“ (Apostlite teod 8:19)
Tundub, et „kes maksab, see tellib muusika“ on tõepoolest väga vana komme.
Peetrus muidugi noomis Siimonat ja selgitas, et Jumala andi ei saa rahaga osta. Jumala riik töötab langenud inimestele täiesti võõras režiimis. Sa ei saa osta ligipääsu Jumalale; ei ole võimalik välja käia piisavalt suurt summat, mis tagaks sissepääsu troonisaali. Meie patu sügavus on lihtsalt liiga suur.
Õnneks on lahendus olemas. Heebrealastele kirjutatud kirja autor selgitab, et Kristuse vere kaudu on meil „uus ja elav“ tee kõige pühamasse paika, otse Jumala lähedusse. Meie tee eesriide taha on Kristuse „ihu“ kaudu; Ta pole ainult Jumal, vaid ka täielikult inimene ja täiesti patuta. Meil ei ole vaja vaikselt sisse hiilida ja nurgas kössitada; võime läheneda troonile „julgelt“ ja „usukülluses“.
Selles maailmas maksavad inimesed teenete eest. Jumala riigis külvab Jeesus sind teenetega üle ja tasub ülikõrge hinna, et anda sulle imeline ligipääs universumi kõige võimsamale Olevusele. Jeesus maksis ja tellis sulle palve, nii et sinu sõnad jõuavad Jumala enda kõrvu.
Kes ei tahaks sellist eelist ära kasutada?
In English