Rõõmusõnum Patmoselt

Olin 1980. aastal New Yorgis pastor. Üks suures linnas elamise eeliseid on ligipääs maailmaklassi kultuurile. Meie meeliskoht oli Rahvuslik Ajaloomuuseum Manhattani Central Park’i lääneosas. Muuseumis on imelised dioraamid ja stseenid igalt poolt üle maa-ilma, tuhanded vääriskivid ja mineraalid, hiiglaslike dinosauruste skeletid, mis löövad laste silmad imestusest pärani.

Meile naisega meeldis see koht nii väga, et otsustasime hakata selle liikmeteks, see viis aga meid New Yorgis uuele kultuuritasan-dile. Muuseumiliikmed said erilisi kutseid loengutele. Veel üks eelis oli võimalus näha uute eksponaatide näitusi enne, kui need avalikkusele avati.

Kord pandi muuseumis välja Pompei varemete koopiad. Ühel õhtul korraldati näitus vaid muuseumi liikmetele. Enne seda oli-me vastuvõtul õlg õla kõrval linna eliidiga. Pärast näituse külasta-mist juhiti meid vaatama 1935. aasta filmi „Pompei viimased päe-vad”. See hämmastas mind. See film oli võimas lugu evangeeliu-mist ja selle mõjust esimese sajandi inimeste väärtustele; see ei sarnanenud millegagi ilmalikele Hollywoodi filmidele, mida too-deti 70. ja 80. aastatel. Mõistsin esimest korda, missugune on ol-nud ilmalikustumise mõju lääne ühiskonnale.

See mõju mitmekordistus filmi lõppedes. Kui tuled süttisid ja programmi moderaator poodiumile tuli, ütles ta sarkasmiga hää-les: „Nii, nüüd saime küll palju moraalijuhiseid, kas pole?” Ma olin hämmeldunud sellest, kui kaugele me olime vaid 45 aasta kestel liikunud kristlikest väärtustest! Huvitav on see, et me olime seda vaevu tähele pannud. Nagu konn potis, kogesime ilmalikustumise kasvu, kuumus läks kõvemaks ja me ei pannud tähele, millal lõppes aeg, mil Jumal oli meie elus olnud olulisel kohal.

Viies pasun hoiatab meid, et me ei langeks materialismi ja teh-noloogia vilkuvate tulede ohvriks. Elu ilma Jumalata tipneb piina ja ängistusega (Ilm 9:5, 6). See viib mõtte ja suuna kadumiseni elus ja meeletu tühjuseni, mida inimesed panevad tähele vaid vaiksetel öötundidel. Kuigi sügavuse ingel varjab end lõbu ja mängude maski taha, on ta väga karm kubjas.

Issand, aita mul teadvustada seda, mil moel olen Sinust eemale triivinud. Kui mul on liiga kiire, et lugeda Sinu Sõna, kui ma olen palvetamiseks liiga hõivatud, kui praegune maailm kannab mind sinna, kuhu ma ei taha...