Rõõmusõnum Patmoselt

Meditsiinipersonal ütles kaplanile, et teda ootab ees raske kü-lastus. Noorele paarile oli sündinud surnud laps. Kaplan jõudis kolmandale korrusele, koridoris naersid inimesed. Valveõde ütles palati numbri ja kaplan läks läbi rahvahulga ning sisenes palatisse, kus oli täiesti pime, vaid vannitoast paistis nõrk valgus. Voodil nägi ta ema. Ta oli noor ja ilus, blondide juuste ja väsinud silma-dega. „Tere,” ütles kaplan vaikselt. Sellistel hetkedel ei ole sõnadel suur tähendust. „Ma olen kaplan.”

Naise silmis oli meeleheide ja ta oli kannatamas, ta oli unine, nagu oleks teda uimastatud. Tema käes oli elutu laps. Enne kui kaplan midagi öelda jõudis, andis naine lapse kaplanile. Väike tüdruk oli mähitud valge teki sisse, tema väike nägu oli elutruu ja keha paindlik. Teda vaadates võis arvata, et laps magab. Isa istus toolis ja vaatas aknast välja. Ta oli šokis ega suutnud isegi suhelda, ta vaevu teadvustas kaplani kohalolu. Ema kõrval istus vanaema, kes katkematult nuuksus.

Kaplan seisis seal, hoides kätel väikest surnult sündinud tüdru-kut. Aita mind, Issand, aita mind, palvetas ta vaikselt, kui ta hoidis hellalt selle noore paari kadunud unistusi. Ta kujutas ette, et nen-de majas oli täielikult ehitud lastetuba, mis ootas elanikku, keda ei tule kunagi. Kui palju kordi oli see naine oma abikaasaga põnevu-ses rääkinud uue lapse sünnist? Kui palju kingitusi, häid soove, plaane ja unistusi olid nad koos jaganud?

Kaplan ei suutnud oma pisaraid varjata, kui ta ruumis viibijate-ga Meie Isa palvet palus. Ta andis beebi tagasi ja ütles, et on nende jaoks olemas, kui nad teda vajavad.

Koridoris tähistasid teised oma uue beebi sündi. Kaplan palus vaikselt, et nad võtaksid austusest teiste vastu hääle veidi vaikse-maks. Inimesed jäid kiiresti vaiksemaks, tunnetades noore ema valu.

Surnult sündinud lapse vanemad ei saanud teha midagi, et nende laps jälle elaks. Nad oleksid arvatavasti andnud oma elu, kui see oleks päästnud nende lapse. See oligi see, mida Jeesus tegi, kui Ta otsustas loobuda oma elust, et mitte tunnistada meie sur-ma. Ta oli valiku eest: kas igavene elu ilma meieta või sellest loo-bumine, et meid päästa. Jeesus ei suutnud elada ilma meieta – ilma sinu ja minuta. Just nii palju Ta armastabki meid.

Issand, ma tänan Sind, et Sa oled armastanud mind nii palju, et surid minu eest. Ma tahan täna tunda oma elus selle ohvri täielikku mõju.