Rõõmusõnum Patmoselt
Avaldatud 24.8.2012, rubriik Päeva sõna
„Ja ta tegi, et kõik – pisikesed ja suured, rikkad ja vaesed, vabad ja orjad – võtaksid endale märgi oma paremale käele või oma otsaette, ning et keegi muu ei tohiks osta ega müüa kui vaid see, kellel on märk, kas metsalise nimi või tema nime arv.” (Ilm 13:16, 17)
Selle lõigu majanduslik kiusatus ei ole mitte ainult lõpuaja sündmus – see on olnud oluline kogu kristliku ajaloo vältel. Näi-teks kritiseeris Johannes Kuldsuu rikkuse raiskamist. Ta elas Kons-tantinoopolis lihtsa piiskopina. Oma tegevuse tulemusena võõ-randus ta teistest mõjuvõimsatest piiskoppidest ja poliitilisest elii-dist, mis viis tema pagendamise ja surmani. Rikas Olympias andis oma raha vaestele hoolimata vastuseisust. See, et ta toetas Kuld-suud ja tema positsiooni, viis selleni, et ülejäänud tema varad ares-titi.
Majanduslikud kompromissid on tuttavad ka meie ühiskonnas. Üks Christianity Today intervjuu ütleb, et pankrottide tase on 18,6% kõrgem nendes maakondades, kus on kasiinod. Piirkonda-des, kus mängitakse palju sõltuvusmänge, on enesetappude arv neli korda suurem. Aga valitsus saab neist mängudest palju kasu ja mängutööstus annab raha kogudustele ja heategevuseks, mis neid vaiki hoiaks. Raha räägib ja paljud inimesed kuulavad, isegi kui nad peavad oma hinges kompromissile minema.
Paljude usutunnistuste kohalike koguduste juhatused võtavad oma pastorid ise tööle, maksavad neile ja ka vallandavad. Sellises keskkonnas on igal teenistusel majanduslik alltekst. Näiteks leidis üks noor mees Kristuse, ajades juttu tänavajutlustajaga. Ta läks tagasi oma kodukogudusse ja küsis pastorilt, miks tema ei olnud puldist kõnelenud siirast pöördumisest. Pastor märkis, et ta peab olema oma jutlustes ettevaatlik, et ta ei solvaks diakoneid. Kui kaalul on meie majanduslik olukord, on raske tõele otsa vaadata. Sageli on lihtne oma põhimõtetele järele anda, et palk ikka edasi jookseks.
Kas me julgeme astuda sammu edasi? Kui me ostame midagi sellepärast, et meie naabril on see asi, aga mida me tegelikult ei vaja, kas me läheme siis kompromissile maailma väärtustesüstee-miga? Kas me saame oma kulutustes olla ülevoolavad, teades, et iga päev sureb 40 000 inimest nälga? Millal me mõistame, et 50 senti võivad anda terve päeva toiduse näljahädast räsitud maal ühele lapsele? Millal me teadvustame endale, et aeg ületööle, mida me lisaraha teenimiseks teeme, oleks võinud minna lastega män-gimisele või naabritele Kristusest rääkimisele?
Ilmutusraamat ei luba jagatud truudust. Me peame otsustama, kas Jumal või maailm ja valima ühe neist väärtustesüsteemist. Kristlastena oleme teise kuningriigi kodanikud.
Isaand, ma panen kõik, mis mul on, Sinu jalge ette. Õpeta mulle, kuidas seda Sinu auks kasutada.