HINGAMISPÄEV SEATI SISSE LOOMISEL

Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli riietanud kogu maailma kauni rüüga ning täitnud selle inimesele kasulike asjadega. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valmis saanud. Ja Jumal “hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud.” Jumal vaatas rahuldustundega oma kätetööle. Kõik oli täiuslik, jumaliku Autori vääriline. Nüüd Ta hingas mitte tööväsimusest, vaid tundes rõõmu oma tarkuse ja headuse viljadest ning oma au ilmingutest.

Hinganud seitsmendal päeval, pühitses, s.o. eraldas Jumal selle rahupäevaks inimestele. Järgides Looja eeskuju, pidi inimene sel pühal päeval “hingama”, et ta taevast ja maad vaadeldes võiks mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning tõendeid Jumala tarkusest ja headusest nähes võiks tema süda täituda armastuse ja aukartusega oma Looja vastu. /…/

Jumal nägi, et hingamispäev oli inimesele vajalik isegi paradiisis. Ühel päeval seitsmest pidi inimene kõrvale jätma oma huvid ja eesmärgid, et täielikumalt vaadelda Jumala tööd ja mõtiskleda Tema väe ja headuse üle. Ta vajas hingamispäeva, et see talle elavamalt Jumalat meelde tuletaks ning Tema vastu tänutunnet ärataks, kuna kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu võis tunda, tuli ju tegelikult Looja heldest käest. PP 47-8

Kui Maa alused paigale pandi, siis pandi alus ka hingamispäevale. See korraldus nõuab meilt austust; seda ei seadnud sisse inimlik autoriteet ning see ei toetu inimlikele traditsioonidele. Hingamispäeva on nii korraldanud “Vana Päevist” ja andnud selleks käsu oma igaveses sõnas. GC 455