Vaikne elu

Avaldatud 25.1.2019, rubriik Päeva sõna

Ja Mooses otsustas jääda selle mehe juurde; see andis oma tütre Sippora [Lind] Moosesele. Temale sündis poeg ja ta pani sellele nimeks Geersom [Külaline], sest ta ütles: „Ma olen võõras võõral maal.“ 2. Moosese 2:21, 22

Moosesel oli 40-aastasena olnud juba üsna sündmusterohke elu. Mõnda aega oli teda kasvatanud tema enda heebrea perekond. Ema ja isa olid õpetanud teda võimalikult hoolikalt ühesse tõelisesse Jumalasse uskuma. Seejärel oli Mooses sisenenud Egiptuse õukonna võõrasse ellu. Ta oli õppinud, kuidas teenida šaakali peaga jumalat, kass-jumalannat, konn-jumalannat, jumalat, kes hävitas miljoneid inimesi, sitasitikas-jumalat, domineerivat isast paavian-jumalat, suurt kaagutavat hane, kes kandis elumuna, kala-jumalannat ja veel kümneid teisi jumalaid (www.touregypt.net/godsofegypt). Ta õppis tundma maagiat ja lõputuid rituaale surnute jaoks. Ta õppis riigivalitsemist ja poliitikat.

Kuid ta sai teada ka, et tema rahvast koheldi omandi, mitte inimestena. Kui ta nägi egiptlast üht tema rahvuskaaslast peksmas, tappis ta egiptlase ja mattis surnukeha liiva sisse. Järgmisel päeval sai ta teada, et mõned heebrealastest ei ole sugugi paremad, vaid peksavad ja löövad üksteist.

Kui ta nendega tõreles, karjusid nad talle: „Mis on, kas sa kavatsed ka meid ära tappa?“

Mooses mõistis mõtlema hakates, et ta oli ise sedasama teinud. Ta oli vastanud vihale surmava jõuga.

Ta põgenes. Ehk on elu kõrbes lihtsam.

Oli küll. Ta abiellus, kasvatas üles kaks poega ja hoolitses lammaste eest. Kõrbes viibides sai Mooses ka Jumalaga lähedasemaks. Talle sisendati, et ta kirjutaks üles lood loomisest, veeuputusest ja esimestest patriarhidest. Elu oli tõesti lihtsam, mõnikord igavavõitu, kuid turvaline. Ta püüdis mitte eriti mõelda oma rahvale ja raskustele, mida nad talusid, raskustele, mille eest ta oli põgenenud, alguses palees elades, siis minema joostes.

Mooses võis tunda rõõmu sellest rahulikust, teadmisterohkest elust kirjaniku ja karjasena, kuid esimesele pojale pandud nimest nähtub, et ta tunnistas seda, et on lihtsalt „külaline“, ajutine elanik. See ei olnud tema kodu. Ja ta õppis kuulama Jumalat. Kas oli veel midagi?

Jumal, kes Sa kutsud meid raamist välja, Sa ootad, õpetad ja valmistad meid kannatlikult selle jaoks, mida Sa oled kavandanud. Aga meie jaoks on see alati üllatus. Aita mul sel nädalal, sel kuul ja ka täna meeles pidada, et kuigi mina ei näe tulevikku, näed seda Sina ja see praegune elu on osa Sinu plaanist minu jaoks. Isegi kui asjad on rasked ja piinarikkad ega kuulu Sinu algse plaani juurde (millesse ei olnud kaasatud kurjust), tead Sa, mida Sa teed, ja mina olen ikka Sinu ootav laps.

Jaga Facebookis