Reetmine on kõige halvemate asjade hulgas, mis võib psühholoogilises mõttes inimesega juhtuda. Kahjud ulatuvad palju sügavamale kui esmane šokk avastusest, et abikaasa on olnud truudusetu, sõbrad on kasutanud sind oma huvides ära või töökaaslased sosistavad sinust selja taga. Algne viha, valu ja alandus on piisavalt halvad, kuid lõpuks asendub esmane torge potentsiaalselt eluaegse probleemiga – võimetusega inimesi usaldada.
Kui sa ei ole seda ise kogenud, oled seda tõenäoliselt näinud − seda inimest, kes kahtleb alati teiste motiivides, oletab alati, et teine on pettuse või haiget tegemise peal väljas. See võib kanduda üle tulevastesse suhetesse ja teha äraütlemata palju kahju. Reetmisel on alati arvutul hulgal ohvreid.
Inimsuhetes hävitab reetmine kellegi teise võime usaldada. Meie katkise suhte puhul Jumala on paradoks, et meie algne reetmine on purustanud meie usalduse Temasse – reetja on ka ohver. See ei tähenda, nagu Jumal ei tunneks meie reetmise valusat mõju. Ta viitab korduvalt abielulisele truudusetusele kui selle illustratsioonile, mida oleme Talle teinud.
Aga sa näed, et vaatamata meie reetmisele ei ole Jumal kaotanud usaldust meisse. Piibli lugu räägib, et Jumal usub, et meid on võimalik ennistada. Ennistamise kõige suurem takistus on meie vastuseis, kuna oleme otsustanud pidada langenud ingli sõna väärtuslikumaks kui Jumala oma, et Jumalat võib usaldada ja Teda usaldades on meil julgeolek.
See tundub olevat peamine põhjus, miks Jumal nõuab usku. Kui Ta lihtsalt teeks meie heaks kõike ning tee meie ees oleks alati loogiline ja selge, ei õpiks me Jumalat täielikult usaldama. Ta palub meil panna altarile see, mida kõige enam hindame, ning usaldada, et Ta teab, mida Ta teeb.
Omapead ei jõua me kunagi selle punktini, aga kui otsustame elada nii, nagu oleks Jumala tõotused usaldusväärsed, isegi kui meie meelte tõendit viitavad muule, annab Ta kindla peale meile uue südame, et õpiksime taas Teda usaldama.
In English