Mõtle inimese lapsepõlve pikkusele võrreldes teiste Jumala poolt loodud olevustega. Vastsündinud vasikas ajab end oma võbelevatele jalgade püsti poole tunniga või kõige enam mõne tunniga. Karupoeg jääb tavaliselt ema juurde umbes kaheks aastaks enne omapead elu alustamist. Vastsündinud lõhe jõuab küpsuseni umbes nelja aastaga, kuid ilma et kohtuks vanematega, kes lahkusid nädalaid enne tema sündi.
Seejärel mõtle sellele ühele loodolevusele, kes loodi Jumala näo järgi− inimesele. Enamik meist elab koos oma vanematega teismeea lõpuni või ka kahekümnendate alguses, enne kui lõpuks omaette elama asume. Oleme maailma kõige sõltuvamate loodolevuste hulgas. (Elevandipojad on selle lähedal − nad jäävad ema kõrvale umbes kuueteistkümneks aastaks.)
Inimlikult kõneledes ei ole uus elu sõltumatu ega täielikult küps elu. Meil on vaja palju aastaid tuge ja õpetust, enne kui oleme valmis võtma enda eest täielikku vastutust. Mõnes mõttes kehtib sama uussünni kogemuse kohta, mille saame Kristuses. Paulus ütleb, et Jeesuses oleme saanud uueks looduks. Kui meie patud andestatakse ning me oleme pöördunud Jumala poole, patust eemale, siis oleksime justkui uuesti sündinud. Sa ju mäletad, et täpselt nii kirjeldas Jeesus seda Nikodeemosele: „Te peate uuesti sündima!“ (Johannese 3:7, 1968)
Uuesti sündimine ei ole kohalejõudmine, see on alguspunkt. Meile on antud uus süda, kuid me õpetame seda südant Kristuse koolis kogu ülejäänud elu. Tegelikult Jumala lõputut olemust arvestades õpime tõenäoliselt kogu igaviku. Malaki viitab ajale pärast patu ja kurjuse lõplikku hävitamist ja ütleb, et te „lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad“ (Malaki 3:10). Teisisõnu, me jätkame kasvamist ka pärast Jeesuse tagasitulekut.
Pea meeles: sinu süda võib olla Jeesuses uus, kuid see ei tähenda, nagu poleks ruumi kasvamiseks. Kõige toredam osa on siiski võimalus uuesti alustada. Täna on sind just vankuvatele jalgadele tõstetud ning Jumal ise rõõmustab, kui sa saad tugevamaks ja teed esimesed sammud igavese rahu poole.
In English