Rõõmusõnum Patmoselt

See, et Jeesus oma surmas võitis, esitab meile kindlasti väljakut-se, kuidas meie midagi teeme. Me eelistame Jumalale läheneda võimupositsioonilt. Ja me tahame, et võit tuleks meie talentidest, mitte Jumala armust. Tapatalle kaudu õpime, et tõeline võit saavu-tatakse ohvri ja nõrkuse läbi. Kristuse ohver sunnib meid sõltuma pigem Jumala õigeksmõistmisest kui enda jõupingutustest. Jeesus näitab meile tõelise võidu eeskuju ja taevas kutsub meid Teda jär-gima.

Enamus kirjanikke hoiab oma ajagraafikut ja privaatsust. Oma elu lõpupoole murdis Henri Nouwen need professionaalsusemüü-rid maha. Ta oli õppinud Hollandis nii psühholoogiat kui ka teo-loogiat ja veetis oma varased aastad, keskendudes saavutustele. Nouwen õppis Notre Dame’is, Yale’is ja Harvardis. Ta andis välja keskmiselt ühe raamatu aastas ja reisis palju seoses loengute luge-misega. Aga kõige selle sees hakkas tema isiklik vaimulik elu kär-buma.

Kümme aastat enne surma tegi ta radikaalse pöörde ja hakkas Torontos preestriks sügava puudega inimeste hooldekodus. Ta elas lihtsas toas, kus oli üks voodi, üks raamaturiiul ja veel paar Shaker-stiilis mööblitükki. Tal ei olnud faksi, arvutit, pihuarvutit ega kalendermärkmikku, kuid ta leidis vaimuliku rahu ühiskonnast väljatõugatute hulgas.

Ühel päeval läks talle külla Philip Yancey ja vaatas, kuidas Nouwen jagas armulauda Adamale, 26-aastasele puudega noorme-hele, kes ei saanud rääkida, käia ega ise riidesse panna. Adam ei näidanud ühtegi märki arusaamisest, ta ilastas terve teenistuse aja ja röhitses paar korda valjusti. Nouwen ütles, et ta kulutab iga päev pea kaks tundi, et Adamat pesta ja riidesse panna, pesta tema hambaid ja kammida juukseid ning juhtida tema kätt, kui ta üritas hommikusööki süüa. Nouweni jaoks muutusid need „pühad ebatõhususe” tunnid palve- ja meditatsioonikambriks.

Kas see oli parim viis suure kirjaniku aja kasutamiseks? Kas keegi teine poleks võinud seda tööd enda kanda võtta? Nouwen ei pidanud seda ohvriks. „Ma ei loobu mitte millestki,” kinnitas ta. „Meie sõprusest ei võida mitte niivõrd Adam, vaid mina.”

Alguses oli see olnud raske. Füüsilise puudutamise, kiindumuse ja koordinatsioonipuudega inimese eest hoolitsemisel tekkiva se-gadusega harjumine ei tulnud kergelt. Aga ta oli õppinud Adamat armastama – tõeliselt armastama. Selle käigus oli ta avastanud, missugune on Jumala armastus meie suhtes – meie, kes oleme vaimuliku koordinatsioonipuudega, väärastunud, võimelised vastama ainult sellega, mis Jumala silmis võib näida arusaamatute röhatuste ja ägisemisena. Adama kaudu õppis ta, et keegi ei pea Jumala armastuse teenimiseks midagi saavutama, vaid et me võime Tema armastuses puhata. Nouwen käis Talle võidu teed.

Issand, kui ma mõistan, mil määral ma olen panustanud saavutuste ja edu kultuuri, muutun ma alandlikuks. Aita mul näha teisi tapetud Talle silmadega.