Usun, et Taevaisa soovib meid õppivat midagi lapse vahetusest, julgusest ja kompleksivabadusest suhetes ümbritsevate inimestega. Paar aastat tagasi käisin Martaga päevakruiisil Tallinnas. Marta käis siis kahekesi oma vanaemaga, minu 70-aastase emaga Nukuteatris ja Nukumuuseumis. Nukumuuseumis oli üks vanem meesnäitleja esitlenud teatri nukkusid kohaletulnud vanematele ja lastele. Mees oli ka lastele küsimusi esitanud, muuseas küsides, kus linnas nad elavad. Minu ema vastas Marta eest, et Marta elab Soomemaal Järvenpää linnas. Onu küsis seejärel Martalt, kas Järvenpääl on ka nukuteater, mille peale Marta vastas: „Ei, Järvenpääl ei ole nukuteatrit. Järvenpääl on kirik.“ Milline ebatavaline olukord oma kirikust/usust rääkimiseks! Minule ei oleks pähegi tulnud kuskil nukuteatris võhivõõrale meesnäitlejale rääkima hakata, et käin kirikus! Kas pole imeline, et kolmeaastane laps, keda vaevalt võib usklikuks või kristlaseks pidada, kes Jumalast veel kuigi palju ei tea, tunnistab oma veel olematust usust ja suhtest Jumalaga nii vahetul kombel, nii julgelt ja eelarvamustevabalt!
Miks siis ometi mina, üle kahekümne aasta koos Jumalaga eluteed käinud inimene, lasen pea iga päev käest hindamatuid võimalusi Jumalast tunnistamiseks, sest olukord ei tundu olevat sobilik, inimesed ei tundu olevat vastuvõtlikud ja mina ise ei tundu endale tol hetkel tunnistamiseks parimas vormis olevat...
Usaldamine, läheduse otsimine, kauni märkamine ja vahetus – need on vaid mõned omadustest, mida Jeesus ehk võis silmas pidada, kui Ta tõi meile eeskujuks väikese lapse. Olete nõus, et kõigi nende omadustega võiks iseloomustada ka vastpöördunud kristlase innukat, lausa kirglikku suhet Jumalaga?
Võib-olla ongi lapsed meile antud selleks, et võiksime neilt õppida, kuidas vabaneda aastatega kogunenud maneerlikkusest, formaalsusest ja õõnsusest oma suhtes Jumalaga ning saada taas LAPSEKS oma Taevasele Isale.
Laura Grönholm
In English