Oleviku ja tuleviku kontrastid

Keegi vist pole nii tabavalt osanud kirjeldada tänapäeva ja tuleviku vahelisi erinevusi kui Annie R. Smith. Ta oli Uriah Smithi õde ning on kirjutanud palju luuletusi. Kolm neist on avaldatud ka „The Seventh-day Adventist Hymnalis“ (adventistide inglisekeelne lauluraamat). Tema igatsus muutumise järele, mis toimub Jeesuse teisel tulekul, täidab kõiki tema luuletusi. Ta kirjutas:

Veel veidi kannatust siin

ja Sinu tasu ootab meid ees

Piits, mis on armastuses

saadetud meid lööma,

ei tekita kurbust ega hirmu.

Mida sügavam on selle löödud haav,

seda paitavam on taevane palsam, mis seda ravib.

Kuna ta nägemine halvenes järsult, pidi ta loobuma õpetajaametist. Tema luuletus „Ära karda, väike karjuke“ tekitas James White’is mõtte palgata ta abistama ajakirja „Review and Herald“. Tuberkuloosi tõttu elas Annie vaid 27 aastat. Ta tundis oma ajalikke kannatusi taludes väga selgelt, et üsna pea muutub maailm täielikult.

1852 vallutas ta adventistide südamed luuletusega „Õnnis lootus“.

Annie Smith kandis endas ehtsat kristlikku lootust. Ta suutis näha üle oma isiklikest hädadest ja raskustest, mida teised talle tekitasid. Ta nägi eespool säramas tõotust, mis ütleb, et Jumal loob kõik uueks. Kristlastest teekäijad näevad kaugemale kui need, kellel pole õndsat lootust. Nad kannavad endas rõõmu ja rahu, samal ajal kui tõeised vaevlevad meeleheites ja segaduses.

Kui ka sina tunned, et kõnnid okkalisel rajal, mõtle õndsale lootusele. Kui tunned, et oled „vaevatud ja koormatud“, meenuta tulevast rõõmu. Kui sul on ees katsumused ja teravad konfliktid, toob õnnis lootus sinu näole rõõmsa naeratuse.

Oo, mis võiks aidata tõusta mu hingel tuhast?

See on õnnis lootus.

“Me peame olema lohutajaiks neile, kes on meeleheitel ning andma lootust lootusetuile.“