Pattulangemine

Avaldatud 27.10.2019, rubriik Päeva sõna

Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud. Sest patt oli maailmas juba enne Seadust. Kiri roomlastele 5:12, 13

Põhiline uskumus nr 7: „Inimese olemus: kui meie esimesed vanemad astusid üle Jumala käsust, eitasid nad sellega oma sõltuvust Temast ning langesid oma kõrgelt positsioonilt Jumala ees. Jumala kuju neis sai rikutud ja nad muutusid surelikeks. Nende järeltulijad jagavad seda langenud olemust ja kõike sellest tulenevat. Nad sünnivad nõrkustega ja kalduvustega kurjale.“

Kõigist lugudest Piiblis on inimkonna pattulangemise lugu ilmselt kõige kurvem, sest ühtki teist kurba asja, nagu näiteks Jeesuse surm, ei oleks kunagi juhtunud, kui ei oleks olnud seda üht kohutavat valikut.

Huvitav on see, kuidas sai madu Eeva sööma − „Te saate Jumala sarnaseks!“

Eeva juba oli Jumala sarnane! Kui ta kord juba sõi, ei olnud ta enam kunagi Jumala sarnane.

Ja meie ka mitte. Kuid selle uskumuse juures on oluline mõista üht asja. Adventistid ei usu, et õpetus pärispatust on Piiblist. See on üleüldine tõekspidamine, et inimese pattulangemise tõttu on iga inimene juba sündides süüdi ja igavesse surma mõistetud. See tõi kaasa väikelaste ristimise. Vastsündinu oli juba süüdi, juba Jumala poolt hukka mõistetud ja pidi juba noorelt surres põrgusse minema, kui ta ei olnud kiiresti ristitud.

Selle arusaama kummutamiseks tuleb vaadata lähemalt selle päeva teksti, kuigi mõistagi peavad kõik uskumused tuginema mitmele tekstile. Ma valisin välja selle. Pane tähele: „Nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud.“

Me kõik oleme sündinud „langenud olemusega“ ning „nõrkustega ja kalduvustega kurjale“. Me ei ole nende pärast hukkamõistetud. Probleem on selles, et me anname neile väga kiiresti järele. Oleme rikkunud suhte Jumalaga. Ükskõik kui kõvasti me ka ei üritaks, me patustame ikka edasi. Siis hüüatame koos Paulusega hingepiinas: „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?“ (Kiri roomlastele 7:24)

Päästja, Sa lõid meid täiuslikuks, kuid me ei püsinud kaua sellisena. Kõigepealt Eeva, siis Aadam, siis minu vanaema vanaema ja nüüd mina. Ma olen rikutud! Aita mul kogu aeg Sulle lähemale tulla ning õppida iga päev, kuidas saada Sinuga sarnasemaks!

Jaga Facebookis