Vastasseis on kahe otsaga asi 1

Avaldatud 28.7.2017, rubriik Päeva sõna

Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus ta sõnadest lõksu püüda. Ja nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: ... Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?“ Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: „Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad? Näidake mulle maksuraha!“ Nemad tõidki ta kätte teenari. Ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja kiri sellel on?“ Nad ütlesid temale: „Keisri.“ Siis ta ütles neile: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!“ Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes ta sinnapaika. Matteuse 22:15−22

Vastasseis on kahe otsaga asi. Kui Jeesus esitas oma tähendamissõnades juudi juhtidele väljakutse, tuli nende vasturünnak kiiresti. Maksuraha kohta pärides esitasid nad Talle tagamõttega küsimuse, mis sisaldas dilemmat. Kui Jeesus vastab, et keisrile ei pea maksu maksma, teatavad nad Temast kohe Rooma võimudele ning vahistamine järgneb kiiresti. Teisest küljest, kui Ta ütleb, et keisrile tuleb maksu maksta, kaotab Ta mõju rahva silmis. Juudid arvasid, et üksnes Jumal on Kuningas ning et maksude maksmine ükskõik missugusele maisele valitsejale tähendab selle kuningavõimu kehtivuse tunnistamist ja seega Jumala au haavamist. Ükskõik kumma vastuse annab Jeesuse laimajatele, probleeme tekitab see niikuinii.

Jeesuse vastus oli nii ainulaadne kui ka arukas. Ta küsib üht nende müntidest näha ja laseb neil tunnistada, et selle peal on keisri portree. Siinkohal ütleb Ta tarkusesõna, et nii keisrile kui Jumalale tuleb tasuda see, mis on ette nähtud. Ootamatu vastus lõpetab rünnaku. Juudi juhid mõistavad kiiresti, et Jeesus on pääsenud lõksust, mille nemad olid nii hoolikalt Tema jaoks üles seadnud.

Kõige märkimisväärsem asi Jeesuse vastuse juures on ehk mõte, et keiser ja Jumal võivad eraldi olla. Seepärast on Tema järelkäijatel kahekordne kodakondsus – nii Jumala riigi kui ka konkreetse maise riigi oma.

Kahjuks satuvad selles ebatäiuslikus maailmas kristlase kohustused nendes kahes valdkonnas aeg-ajalt vastuollu. Matteuse 22. peatükis ei öelda, kas Jumala riigil on keisri riigi suhtes eesõigus või vastupidi või on need kaks võrdsed. Varakristlik kogudus pidi selle probleemi lahendama. Sel ajal kui Paulus ja Peetrus väitsid, et maise võimu esindajatele tuleb kuuletuda, sest nad on Jumala tööriistad (Rm 13:1−7; 1Pt 2:13, 14), väljendab Uus Testament selgelt ka seda, et kui maise valitseja käsud lähevad Jumala omadega vastuollu, peab kristlane „Jumala sõna enam kuulama kui inimese sõna“ (Ap 5:29).