Kui me vaatame Jumala armastust ja püüame mõista selle armastuse mõõtmatust kas või pisut, siis me igatseme olla meid niiviisi armastava Issanda juures ja Temaga koos; siis seisame suurima patuse Pauluse kõrvale ja palume tal see suurima patuse koht meile loovutada.
Paulus teadis, et Kristus suri iga inimese eest ja just selles seisnes iga inimese väärtus ka tema silmis – kõik on Kristuse surma läbi lunastatud ja just nii otsustas ta kõigisse suhtuda. Just nii võime meiegi suhtuda meie ümber olevatesse inimestesse: sarnaselt meiega Kristuse verega lunastatud patustesse, kes sageli ei teagi, et nad on patused, ega ka seda, et nad on Tema verega lunastatud.
Otsustagem oma elus teha samasugust puhastust nagu vanas Iisraelis kombeks oli. Kõik hapnenu tuli majast välja viia, sest hapnenu sümboliseeris pattu. Kui me selle hapnenuga midagi ette ei võta, on sel hirmus harjumus piiramatult paljuneda. Tehkem seda seetõttu, et meie eest on toodud nii kallis ohver. Jumal ise on meie lunastamiseks ristil mõnituste saatel surma läinud, et meie ei peaks hukkuma. Võtkem selleski Paulus eeskujuks:
„Pühkige välja vana haputaigen, et oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata. Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud. Siis pidagem pühi, mitte vana haputaignaga, mitte pahede ega kurjuse haputaignaga, vaid puhtuse ja tõe hapnemata taignaga“ (1Kr 5:7–8).
Eha lobjakas
In English