Pean tunnistama, et ma ei ole hommikuinimene. Aastaid olen üritanud päeva esimesi tunde entusiasmiga võtta, tõusnud aina varem ja varem, et varajane hommik näiks loomulik ja meeldiv. Mõnda aega sundisin end voodist tõusma hommikul poole viie ajal, lootes, et päeva varem alustamisel saabub täieliku erksuse õnnistus varem. Kõik need säravad rõõmsameelsed kristlased, keda kirikus varahommikusel teenistusel kohtasin, inspireerisid mind.
Minu pingutused osutusid asjatuks. Praegu tõusen hommikuti varajasemalt kui eales varem, sageli hommikul poole nelja ajal, aga seda rohkem kasvava vanuse ja unetuse tõttu, mitte üritades nimetada hommikutunde oma parimateks. Ennekella kaheksat või üheksat on kõik ikkagi liiga ere ja liiga vali.
Olen üritanud varahommikustel tundidel jutlustada, kuid avastanud, et mu keel on sõlmes ja ma komistan sõnadega, mis voolavad õhtul hõlpsasti. Varahommikused koosolekud on minu jaoks asjatud; kuna mu keha keeldub hommikul koostööst, edeneb päevakava kas liiga aeglaselt või liiga kiiresti.
Ei, hommik ei ole minu aeg − välja arvatud üks erand.
Neil varajastel tundidel on Keegi, kellega saan vestelda ja kes peab rõõmuga vestlust minu takerdunud tempos. Isegi kui ma ei suuda leida adekvaatseid sõnu oma sügavaimate tunnete ja murede väljendamiseks, tõlgib Vaim selle, mida mu süda tunneb, taeva keelde ja viib otse taevase Isa trooni ette (Kiri roomlastele 8:26). Päeva kõige varajasematel hetkedel ei köida mind telefonikõned ega meilid, kuid hämmastaval kombel kõneleb Jumala Sõna nii, et see haarab mu tähelepanu ja muudab seda, kes ma olen.
Ilmalikust perspektiivist on vähe, mida suudan hommikuga tasa teha. Aga võib-olla on see nii sellepärast, et päeva esimesed tunnid kuuluvad Jumalale ja kõige produktiivsem asi, mida saan teha siis, kui päike hakkab horisondile ronima, on paluda oma taevaselt Isalt, kuidas Ta soovib, et ma oma ülejäänud päeva korraldaks. Kui alustan päeva Jumala ligiolekus, siis on hiljem päeval ka kõige erksamad hetked Tema riigi jaoks produktiivsemad.
In English