Ütleme sageli, et inimene, kes keeldub Jumalasse uskumast on rumal, ning tsiteerime oma seisukoha toetuseks tihtipeale 14. psalmi. Kuid loe seda teksti hoolikalt, sest psalmist läheb siin usu teemal arutledes pelgast vaimsest nõusolekust kaugemale. Jumala perspektiivist ei ole ateist ainult see, kes otsustab, et Jumalat ei ole olemas, vaid ka see, kes ei otsi Teda ja kes elab nii, nagu Jumalat ei oleks olemas.
1885. aastal kirjutades tegi D. W. Whittle (sõdur, kes inspireeris Dwight L. Moodyt evangelistiks ja laulukirjutaks saama) palve kohta sellise olulise tähelepaneku: „Oleks kohutav tunnistada Ülima Olevuse olemasolu, kel on vägi ja tarkus loomiseks, ning uskuda, et loodolevused, keda ta pidas piisavalt tähtsaks ja oluliseks, et nad ellu kutsuda, ei ole tema jaoks piisavalt tähtsad, et pöörata tähelepanu muredele ja katsumustele nende eksistentsis.“8*
Teisisõnu, mitte palvetamine on ateismi vorm või vähemalt deismi vorm, mis õpetab, et Jumal võis küll maailma käima lükata, kuid peale seda ei ole Tal sellega suurt midagi pistmist. Deisti jaoks ei ole palvetamine mõistlik, kuna ta usub, et Jumal ei sekku inimkonna asjadesse.
Kuid on võimatu lugeda Piiblit ja siis veenduda, et Jumal ei suhtle meiega. Tema sekkumist kroonib Kristuse lihakssaamine, mis on Tema otsus võtta endale igaveseks meie kuju ja elada nagu üks meist. Teadmine, et Jeesus käis siin maa peal, tähendab uskuda palvesse. Kui „Jumal [on nõnda] maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud“ (Johannese 3:16), siis võime elada kindlustundega ja teada, et „kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid“ (1. Johannese 5:14).
Sinu palved ei peatu, kui jõuavad laeni; Jumal, kes andis elu ja hoiab elu iga päev ülal, on ilmselgelt huvitatud. Kuigi Ta võib vahel sinu palve täitmisega viivitada või sellest üldse keelduda, sest Ta teab, et see teeks sulle kahju, võid kindla peale teada, et Ta kuuleb sind.
Palvetamata jätmine tähendab elada nii, nagu Jumalat ei oleks olemas. See on praktiline ateism.
In English