KRISTLASEKS OLEMISE RASKUSED

Avaldatud 31.7.2014, rubriik Päeva sõna

Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.” Rm 8:36

Mõnikord tuleb meile pähe mõte, et kristlastena oleme kaitstud nii kaua, kui jääme ustavaks; et me peame ainult palvetama ja Jumal saadab inglite eskadroni tagama, et keegi meile haiget ei teeks.

Miski ei saaks olla tõest kaugemal. Kristuse enda elu näitab, et isegi Jumala täiuslik Poeg kannatas valu ja surma käes. Pauluse kogemused võimendavad seda tõde. Märterlus on kiriku ajaloo oluline osa. Apostli mõte pole see, et kristlased ei pea kannatama, vaid et mitte miski peale nende endi ei saa neid lahutada Kristuse armastusest ja päästest.

Mõtte, et Jumala järgijaks olemine ei tähenda raskustest vabastamist, illustreerimiseks tsiteerib Paulus 44. psalmi salmi 22, mis kirjeldab iisraellaste hukkamist teiste rahvaste poolt. Nad ei kannatanud selle pärast, et olid unustanud Jumala või pöördunud ebajumalate poole. Vastupidi, nad seisid silmitsi hukkamõistu ja kohtuga, kuna olid Talle truud. „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva”. Sarnase sõnumi annab Paulus Timoteosele nende jaoks, kes elavad kristlaste ajastul: „Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga” (2Tm 3:12). Jumala teenimise hind on ajalooliselt olnud kõrge. Heebrealastele 11. ptk kohaselt on Jumalale ustavad inimesed kannatanud sajandeid enne Jeesuse sündi, mitte ainult mittejuutide käte läbi, vaid ka oma kaasusklike tõttu. „Ühed lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist. Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat. Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades” (Hb 11:35–37).

Kuid ükski neist asjadest ei suutnud neid lahutada Kristuse armastusest. See õppetund oli Rooma kristlastele oluline selle aja pärast, milles nad elasid. See on samuti ülitähtis meile, sest see, millest Piibel õpetab, juhtub enne Teist adventi. Meie, nagu ka toonased Rooma kristlased, võime puhata kindluses, et isegi raskustes ei saa mitte miski meid Jumala armastusest lahutada.

Jaga Facebookis