Kuidas seletada kirjakohta Matteuse 22:32, kus Jeesus ütleb, et Jumal on Aabrahami ,Iisaki ja Jaakobi Jumal, elavate aga mitte surnute Jumal, teades, et need mehed olid selleks ajaks juba ammu surnud?
Paulus ütleb, et „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses...“ (2. Timoteose 3:16), kuid Pühakirjast ei saa me võtta ainult ühte salmi ja selle peale mõnda õpetust rajada. Peame teadma nii salmi kui olukorra konteksti. Nii on meil vaja sellegi salmi mõistmiseks lugeda kogu lõiku ning võimalusel ka paralleeltekste. Paralleeltekstideks on siinkohal Luuka 20:27-40 ja Markuse 12:18-27.
See salm, „Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal.“ on osa Jeesuse vastusest saduseridele, kes uskusid, et surnute ülestõusmist ei ole olemas. Saduserid esitasid Jeesusele ülestõusmist naeruvääristava küsimuse - „Mooses ütles: Kui keegi sureb, ilma et tal oleks lapsi, siis ta vend peab abielluma oma surnud venna naisega ja soetama sugu vennale. Meie pool oli seitse venda. Esimene võttis naise, kuid suri. Ja et tal ei olnud järglast, siis jättis ta naise oma vennale. Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani. Pärast kõiki suri see naine. Ülestõusmisel nüüd: kelle naine nendest seitsmest peab ta olema? Ta on ju olnud nende kõikide oma.“ (Luuka 20:24-28)
Mulle meeldib, et Jeesus tunneb inimesi läbi ja lõhki – ta ei vasta mitte ainult sellele küsimusele, mille saduserid sõnadesse vormisid, vaid Ta rääkis ka saduseride tegelikust probleemist – nende väärast arusaamisest igavese elu puudumise kohta. Siin ei tegele Ta ülestõusmise aja määratlemisega vaid ainult ülestõusmise, kui fakti kinnitamisega.
Sellele esitatud küsimusele on vastus Luuka 20:34-36 „Ja Jeesus ütles neile: "Selle ajastu lapsed võtavad naisi ja lähevad mehele, aga kes on väärt arvatud saama tolle ajastu osaliseks ja surnuist üles tõusma, need ei võta naist ega lähe mehele, sest nad ei saa enam surra, nad on ju inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.“ Juba selles vastuses on viide sellele, et surnute ülestõusmine (ja igavene elu) on Jumala juures reaalsus.
Seejärel asub Jeesus lahendama saduseride peamist probleemi, kinnitades ülestõusmise reaalsust: „Aga surnute ülestõusmisest - kas te ei ole lugenud, mida Jumal teile on rääkinud: Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal.“ (Matteuse 22:31-32)
Ka selles vastuses on kaks osa – kõigepealt viide Moosese loole (2. Moosese 3:6), kus Jumal tutvustab ennast Moosesele läbi ajaloo – Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal – sest need mehed ja nende usukogemused olid tuntud paljudele iisraellastele, hoolimata sellest, et nende tollane elu oli orjaelu Egiptuses. Jumal kinnitab siinkohal Moosesele, et Ta on seesama, kes Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi ajal ja ei räägi siin midagi sellest, et Aabraham, Iisak ja Jaakob elaksid tol hetkel.
Ja lõpuks kinnitab Jeesus, et Jumal ei ole surnute vaid elavate Jumal, rõhutades taaskord, et surnute ülestõusmine on osa Jumala plaanist.
Seega – saduserid said vastuse oma küsimustele nii abiellumise kohta igaveses elus kui igavese elu küsimuse kohta üleüldse. Kuid kuna saduserid ei esitanud (ega isegi ei mõelnud esitada) küsimust ülestõusmise aja kohta, siis Jeesus sellele ka ei vastanud.
Õnneks räägib Piibel mitmes kohas sellest, millal ülestõusmine aset leiab. Järgnevalt mõned Uue Testamendi tekstid selle teema kohta.
Paulus kirjutab tessalooniklastele: „Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me üle jääme elama Issanda tulekuni, ei jõua ette magamaläinutest, sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.“ (1. Tessalooniklastele 4:13-17)
Jeesus ütleb: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.“ (Johannese 5:28-29)
Peetrus jutlustab Püha Vaimu mõju all olles nelipühipäeval, sõnades, et „Taavet ei ole ju läinud taevasse...“ (Apostlite teod 2:34)
Ja Paulus ütleb oma elule tagasi vaadates, et ta saab oma õiguse pärja kätte siis, kui Jeesus tagasi tuleb: „Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.“ (2. Timoteosele 4:7-8)