Minu elufilm

Avaldatud 2.10.2019, autor Indrek Ploompuu, allikas Meie Aeg

Tuled vilguvad, valjuhäälditest kostab vali „Tüdruk! Tüdruk! Tüdruk!“. Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha jooksevad mööda juhtimisruumi ringi nagu segaduses sipelgad. Sedasi kujutatakse multifilmis „Pahupidi“ ette ühe teismelise poisi peas toimuvat kaost, kui ta põrkab kokku tüdrukuga, kes talle meeldib. 2015. aastal linastunud film räägib sellesama tüdruku teekonnast elumuutuste keskel läbi tema peas toimuva mõttetegevuse vaatenurga. Mainitud Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha on filmi peategelased, kes kehastavad inimese emotsioone. Nad näevad tüdruku elu läbi tema silmade ning aitavad tal valikuid teha vastavalt võimetele.

Mulle meeldivad sellised südantliigutavad lood nagu „Pahupidi“, mis panevad mõtlema ja endasse vaatama. Film üldse on väga võimas tööriist, kui seda õigesti kasutada. Filmi abil on võimalik vaatajale jutustada oma lugu, viies ta hetkeks justkui teise maailma, koos selle olustiku, tegelaskujude ja sündmustega. Vaataja samastab ennast filmi tegelastega, mis võimaldab tal nähtut ka teatud mõttes ise läbi elada ja selle abil sõnumit paremini mõista.

Ka meie elu on teiste inimeste jaoks justkui üks film, mida vaadata saab. Kuna me ei ela ju isolatsioonis, siis iga kord, kui me puutume kokku teiste inimestega, näevad nad mingit osa loost, mida meie elu jutustab. Meie pereliikmed, sõbrad, töökaaslased, tuttavad ja isegi võõrad tänavalt näevad kõik midagi, ning elavad kaasa. Tänapäevane sotsiaalmeedia ja teised internetikanalid töötavad samuti meie eluloo vaateakendena. Milline on see lugu, mida mina endast teistele jutustan? Mis on minu elu sõnum, kes on peategelased, millised on sündmused, olustik? Kas minu elufilm on kristlik film? Sarnaste küsimuste peale mõtleme me ilmselt üsna tihti, kui räägime oma eluga tunnistamisest.

Viimasel ajal on palju juttu olnud Christopher Nolani lavastatava filmi „Tenet“ võtetest Tallinna linnas. Filmimise ajaks on suletud mitmeid hooneid ja tänavaid erinevates linnaosades. Filmi sisu pole veel avalikkusele teada, kuid kohalike kõrvaltvaatajatena on meile selge, et saame näha sealt linnahalli, kohtumaja, Pärnu maanteed, Lasnamäe kanalit ja mitmeid teisi tuttavaid kohti. Võiks arvata, et filmi seiklused leiavadki aset Tallinnas, kuid ei, teadaolevalt kuvatakse filmis meie pealinna tänavaid Ukraina uulitsatena. Enamus vaatajaid ei tea, kus need kaadrid tegelikult filmitud on.

Filmimaailmas ongi igati normaalne, et oma lugu võib jutustada nii-öelda vahendeid valimata. Ainus, mis loeb, on lõpptulemus – film ja sellega edasi antav sõnum. Oleme ju kõik näinud rohelisi või siniseid ekraane, mille taustal üles võetud tegelased efektide abil ulmelistesse kohtadesse paigutatakse. Kujundlikult öeldes: tahad teha musta valgeks? Filmiekraanil pole see probleem! Pärnu maantee kujutamine mingi Ukraina linna tänavana on seega Christopher Nolani jaoks rutiinne tegevus.

Ka meie elufilmis on võimalik sarnaseid trikke kasutades oma näilist elulugu kujundada. Meil on olemas lõputu hulk vahendeid, mille abil teistele oma elu teistsugusena näidata, kui see reaalselt on. Me saame teha head nägu seal, kus tegelikult tahaksime rahulolematust väljendada. Me saame endast rääkida jutte, mis on liialdatud või lihtsalt valed. Me saame näidata endast pilte, mis ei kajasta meie igapäevaelu. Me saame enda ette ehitada fassaadi, mille peal näeme välja sellised, nagu me tahaksime olla – vahendeid valimata. Sellisel moel võib meie elulugu olla sama võlts nagu suvaline kassahitt – pealtnäha ilus, kuid lähemal vaatlusel katki või sisutu. 

On igati inimlik, kui soovime oma kehvemate hetkedega tagaplaanile jääda, samas oma rõõme siiski kogu maailmaga jagada. Paraku, kui me oma probleeme kõigi eest varjus hoiame, ei saa meid keegi aidata. Igasuguse suhte üks alustalasid on ausus, mis tähendab, et oma elufilmile eriefektide lisamisega teeme liiga nii teistele kui endale. Ise arvame, et püstitatud seina varjust ei näe päris mind mitte keegi, kuid tegelikult oleme ise need, kes fassaadi tagant välja ei näe. Seepärast on oluline, et jääksime eelkõige iseendaks ja püüaksime oma lugu jutustada võimalikult ehedalt. Kas ma tahan olla kristlane ainult nime poolest?

Jumal näeb meid sellisena, nagu me oleme, ja armastab meid samuti sellisena, nagu me oleme. Kõige olulisem on, et me ei blokeeriks Teda ära, üritades jätta muljet, et oleme keegi teine. Kui me valetame Jumalale, valetame ka iseendale. See aga võtab meilt ära võimaluse muutusteks. Jah, meil on õigus öelda: „Minul ei ole probleemi.“ Parem oleks aga, kui ütleksime: „Issand, siin ma olen!“ Temaga koos käies saame muuta oma eluteed, mitte ainult näilist elulugu. Jumala abiga saadud kogemused ei ole mingi eriefekt või Tallinnas filmitud Ukraina – need vormivad meid igast küljest päriselt ja jäävalt.

Selle kõige juures tasub veel mitte unustada, et ka meie vaatame igapäevaselt teiste inimeste elufilme. Ka teised inimesed võitlevad küsimusega, mida sinna sisse monteerida ja mis välja jätta. Seega pole kõik alati nii, nagu paistab. Meie lähedased ja sõbrad võivad küll Facebooki ainult naeratavaid puhkusepilte postitada, aga see ei tähenda, et nad ei vajaks igapäevaelus meie ligiolu ja tuge. Lisaks, kui meil endal on rasked ajad, ei tasu meelt heita, kui tundub, et teistel kõigil läheb nii hästi. See, mida me näeme, on tihti vaid fassaad.

Nii elu- kui tavafilmide vaatamise juures on oluline meeles pidada ka seda, et ma saame ise valida, milliseid filme vaadata. Igasugune lugu, mida me jälgime, mõjutab meid. Ma ei mõtle siin seda, et peaksime hülgama raskustes sõbrad. Vastupidi, nende elulood võiksid tekitada meis kaastunnet ja motivatsiooni aidata. Aga meie sõbrad ja eeskujud võivad meid oma lugudega võõrastele radadele juhtida – sellistesse kohtadesse, kuhu me minna ei tahaks. Seetõttu tuleb meil püüda näha eriefektide taha, et saaksime oma sõpru aidata ja head eeskujud leida, mitte nendega pimesi kaasa minna.

Teinekord vilguvad tuled ja kõlab valjuhääldist lauseid ka minu elufilmis. Kui ma seda filmi ise vaatan, ei ole ma kaugeltki kõigega rahul. Kuid teades, et Jumal armastab mind sellisena, nagu olen, soovin ma eelkõige jääda ausaks iseenda, Jumala ja kõigi teiste ees. Sel viisil on mul võimalik kõigi abiga seda elulugu paremaks saada, mitte ainult filmile eriefekte lisada. Ma soovin, et kui Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha ehk teised inimesed läbi oma emotsioonide vaatavad minu elu peale, saaksid nad öelda: „Näe, see on Indrek.“ Eriti vahva oleks, kui nad saaksid kunagi öelda ka: „Näe, ta on kristlane.“ või „Näe, Jumala laps.“ Ma usun, et see on võimalik. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat