Kogemus vs Pühakiri

Avaldatud 16.4.2020, autor Karin Miller, allikas Meie Aeg

Ma lubasin teile eelmises Rohujuures, et kirjutan pikemalt teemal, mille pärast pelgalt ei vaielda, vaid teinekord lausa kakeldakse. Aga pean seekord lubadust murdma, sest sain südamele mõlgutada mõtteid hoopis ühel teisel, Rohujuure rubriigiga olemuslikult seotud teemal. Kuna Rohujuure rubriik baseerub kogemusel, siis on igati õigustatud küsida: kas kogemust saab usaldada? 

See teema on erinevates variatsioonides viimase kuu aja jooksul korduvalt minuni jõudnud. Selge arusaamise, et pean selle teema läbi mõtlema ja ka lahti kirjutama, sain aga ühest USA adventpastori jutlusest. Ta tõi mitmeid näited ebamaistest neitsi Maarja ilmumistest üle maailma, millega on kaasnenud harukordsed imed, tervenemised ja väga reaalsed üleloomulikud kogemused. Verepisaraid nuttev maal, inimpisaraid nuttev kuju, mille pisarate koostis laboratooriumiski kinnitust saanud jpt. 

Inimesed, kes neid sündmusi on näinud ja vahetult läbi elanud, ütlevad oma kogemusele toetudes kaljukindlalt, et see on reaalsus, nende ilmingute taga on neitsi Maarja. Ometi ütleb Pühakiri, et see ei ole nii, sest surnud ei tea enam midagi (Koguja 9:5). Ma ei taha siinkohal väita, nagu ei oleks meie ümber nähtamatut reaalsust. On küll. Kuid see ei koosne olenditest, keda laiem kristlaskond peab surnute hingedeks või pühakuteks, kinnitagu kogemus mida tahes.

Kui me vaatame ühiskonda laiemalt, siis on ilmselge, et kogemus on tänapäeval äärmiselt oluliseks saanud. Facebooki ja Instagrami edu baseerub inimeste vajadusel jagada ning tarbida fotosid reisidest, toitudest, nähtud filmidest, väisatud üritustest – kogemustest. Airbnb, Tripadvisor, Pinterest, Reddit1 – kõik need platvormid on teeninud röögatu kasumi selle pealt, et noorem põlvkond väärtustab nii enda kui teiste kogemust rohkem kui midagi muud.

Millenniaalid ehk Y-põlvkond, kelle sünniaastad jäävad vahemikku 1981 kuni 1996, erinevad varasematest põlvkondadest eelkõige selle tõttu, et omamisest olulisemaks on saanud kogemine. Ülemaailmsed uuringud näitavad, et milleeniaalidele on näiteks palju olulisem näha maailma kui omada päris oma kodu.2 Kogemused, kogemused ja veel kord kogemused on noortele täiskasvanutele olulised. See on ju hea, võiks öelda, kui inimesed ei pea materiaalseid väärtusi esmatähtsaks. Kuid sel on ka tumedam pool, mis vihjab, et tegemist on maailma ajaloo lõppvaatuste ettevalmistamisega globaalses ulatuses.

Ühe ja sama situatsiooni kogemine võib ju inimeseti erineda, kas pole? Meie kogemust kujundavad varasemad elamused, võrdlusbaas, erinevad ootused, maitse, harjumused, päritolu, eriala, isegi keel. Kui isiklik kogemus saab peamiseks mõõdupuuks, mille alusel hinnata ümbritsevat maailma, kas siis saab üldse enam öelda, et absoluutne tõde on olemas? 

Kristlasena usun, et tõde eksisteerib. Tean, et eksisteerib. Ma usun seda, sest ma olen lugenud Jeesuse sõnu, kes ütles: mina olen tee ja tõde ja elu (Jh 14:6). Ja olen lugenud ka, et Jeesus on Sõna (Jh 1:1). On lohutav teada, et kogemust jumalaks pidavas maailmas, kus kõik on suhteline, on endiselt alles tõe ainuke usaldusväärne mõõdupuu – Jumala Sõna. 

Oma ajastu poolt vormitud inimesena tunnen minagi vajadust kõike ise kogeda, ise järele proovida, testida, katsetada, jõuda asja tuumani. Mind on 20 aasta jooksul koolisüsteemi erinevates astmetes õpetatud, et kõigepealt tuleb teooria ja seejärel empiirika. See on täiusliku teadmise retsept. Kui sügavamalt järele mõelda, siis ei olegi see ju vale. Me peame kõigepealt lugema, püüdma mõista ja siis ellu rakendama, et loetu saaks meie eluks, meie kogemuseks. See kehtib igas mõeldavas situatsioonis. 

Mina hindan milleeniaali ja kristlasena Sõna uurimist väga kõrgelt. Ning ootuspäraselt hindan samal ajal kõrgelt ka maailma nägemist ja kogemist oma silma ja meeltega. See tõdemus pani mind endalt küsima, kas minu sees ei peida end ehk vastuolu, mille olemasolust ma varem teadlik ei olnud. Kui tugev, vankumatu, ümberlükkamatu isiklik kogemus läheks vastuollu sellega, mida ma Jumala Sõnast lugenud olen, mida ma siis teeksin?

Ma arvan, et see on küsimus, millele peaks mõtlema iga kaasaja kristlane. Eriti aga noorem põlvkond, kelle jaoks kogemus on saamas aina olulisemaks, sageli esmatähtsaks. Küsimus on kriitiline seetõttu, et elame ajal, mil oma kogemust ei tohiks usaldada ka siis, kui kõik meeled kinnitavad selle tõepärasust. Jumala Sõna hoiatab meid, et saabub aeg, mil suurim võimalik kogemuslik pettus saab ilmsiks – saatan kehastub Kristuseks. 2Kr 11:14: „Ja see ei ole ime, sest saatan ise moondab ennast valguse ingliks.“ 2Ts 2:9 kirjeldab, kuidas saatana kaudu toimuvad tunnustähed ja valeimed ning vägevad teod.

Ka prohvet White hoiatab meid selle pettuse eest: „Kui inimesi on võimalik juba nüüd nii kergesti eksiteele viia, kuidas võivad nad siis seisma jääda, kui saatan isiklikult Kristust kehastab ning imetegusid teeb? Kes suudab vastu seista, kui Kristuse kuju võtnud saatan väidab, et ta on Kristus ning näiliselt ka Kristuse tegusid teeb?“ Ellen White, 2SM 394 (1897)

Olen nii suure innuga oodanud Kristuse tulekut, et pole ausalt öeldes pikemalt mõelnud, et enne kui tuleb Kristus, tuleb saatan. Ta tuleb sellisel kujul, et kogemust jumalaks pidav maailm kinnitab oma vankumatule kogemusele tuginedes, et tegemist on Kristusega („Suur võitlus“kirjeldab seda pikemalt). Vägevad teod, imed, tunnustähed – kogemus kinnitaks, et tegemist on Jumala saadikuga. On kainestav endalt küsida, millele mina sel hetkel toetun. Kas oma vahetule kogemusele või Jumala Sõnale? 

Huvitaval kombel peidab end siin üks paradoks. Need, kes ei ole Jumala Sõna oma elus kogenud ning veendunud selles, kuidas Sõna meie elu igas väiksemaski aspektis kehtib, ei suuda suure tõenäosusega usaldada Sõna siis, kui see peaks ideaalses pettuses meie kogemusega lahknema. On asjatu loota, et meid, Jumala lõpuaja rahvast, see ei puuduta. Jeesus ise hoiatas, et oleme eriline sihtmärk: „…sest tõuseb valekristusi ja valeprohveteid ja need pakuvad tunnustähti ja imetähti, et kui võimalik, eksitada ka valituid”. (Mk 13:22)

Seega, palun, ärge usaldage minu kogemust ega kellegi teise kogemust, kui see lahkneb Piibli õpetusest, ükskõik kui usaldusväärne on inimene, kui erakordsed tunduvad läbielud või kui sõnaosavalt ja haaravalt need on edasi antud. Uurige need Sõna valgel läbi ja usaldage Sõna – Jumala Sõna, mille kaljukindlas kehtivuses olete prohvetikuulutusi uurides ning igapäeva elu erinevates situatsioonides veendunud. Just praegu on aeg valmistuda. Seetõttu uurime sel veerandaastal innuga Taanieli raamatut. Võtame taaskord ette ka Ilmutusraamatu, mida uurisime süvitsi eelmisel aastal. Haarame abiks prohvetikuulutamise vaimu teosed, mis juhatavad meid Piibli juurde ja aitavad seda mõista. Kaevume ka pühamu võimsasse, ülestõstvasse ja imelisse sümboolikasse, mis kogu täiuses ja ilus esitab Kristust, et kui viimane suurejooneline pettus ilmsiks saab, seisaksime ustavalt vankumatul alusel: Sõna alusel, Kristuse alusel. Et saaksime öelda nagu Taavet: „Ma olen valinud ustavuse tee, ma olen pannud enese ette sinu seadused.“ (Psalm 119:30)

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat