Kirjutan neid ridu jaanuari keskel, mil on just olnud esimesed lumerohked nädalad. Aknast on lausa lust välja vaadata – elan linnast väljas ja seega on teed kaetud lumivalge vaibaga, mille ääres kõrguvad lumevallid. Isegi õhtupimeduses koeraga jalutama minnes on kuulda laste kilkeid kelgumägedelt, mis on nii mõnessegi aeda kokku kuhjatud. Küll aga ise võtan ma sageli suuna hoopis metsa vahele ja niitudele, mis asuvad majadest eemal. Naudin kogu hingest seda karget vaikust, mida võib just talvise tähistaeva alt leida.
Tahes-tahtmata liigub mõte sellele, kui hea on olla lihtsalt vaikuses ja kuulda lume krudisemist jalge all. Kui vähe on meil tegelikult vaja selleks, et olla tõeliselt rahul ja õnnelik – meil on vaja vaid aega ja osadust Jumalaga. Loomulikult võime selliseid osadushetki leida igalt poolt, kuid olen avastanud, et minu jaoks on erilised just vaiksed hetked looduse keskel. Ja teisalt on mul seda väga raske saavutada asjadest küllastunud keskkonnas, mis mulle kui kahe väikese lapse vanemale on jõulujärgsel perioodil väga aktuaalne.
Nimelt on meie perel üsna suur suguvõsa ja üks viis oma armastust pisikeste sugulaste vastu näidata on kinkida jõuludeks hoolikalt valitud ja pakitud kinke. Lastel on sellest loomulikult hea meel, kuid õige pea olen ma lapsevanemana ahastuses, kuidas kõik uued asjad paigutada nii, et igal asjal oleks oma pesa, kuhu see pärast hoogsat mängu paigutada. Vastasel juhul on tulemuseks see, et ka lastel on keeruline kõikide laokil mänguasjade vahel leida vaimset, aga ka füüsilist tasakaalu.
Kas mitte ka meil täiskasvanutena pole vahel just sama lugu? Elu pöördelistel hetkedel teeme otsuseid, lubadusi või unistame uutest sihtidest oma elus. Näiteks uuel aastal, sünnipäeval, aastaaja vahetumisel või millal tahes tundub, et enam samamoodi edasi minna ei saa. Alustame näiteks uute tervislike harjumuste juurutamist, õpime mõne oskuse või pühendame rohkem aega lähedastele. Tuues paralleeli laste mänguasjadega – ei ole ju siiski võimalik alles jätta kõike eelnevat ja võtta juurde uusi kohustusi või sihte. Kuigi see tundub loogiliselt arutledes isegi ebamõistlik, siis tunnistan ausalt, et ka ma ise püüan liiga sageli mahutada ühte päeva rohkem, kui seal tunde on. Ja teate, isegi kui kõik planeeritu neil päevil valmis saab, siis liiga tihti pean kurvastusega tõdema, et olen toiminud nii-öelda autopiloodil. Olen lasknud silmist oma elu tähtsaima eesmärgi – teha kõike koos Jumalaga ja vastavalt Jumala näpunäidetele. Et ükski silmapilk ei asuks oma ise oma elu autopiloodi kohale, vaid seal valitseks Tema, kellele see koht tõeliselt kuulub.
Just hiljuti lugesin õde Karini kirjutist sellest, kuidas Moskva saiad on tema jaoks erilise tähendusega (Karin Miller, november 2020, „Toidust, emotsionaalselt“, Meie Aeg), kuid samas tajub ta ka seda, kuidas need võitlevad mingi erilise koha pärast tema südames. Eks igaühel ole oma Moskva saiad – minul on nendeks näiteks kaneelisaiakesed, mida olen juba aastaid armastanud endale osta siis, kui on kas tähistamisvääriline päev või vastupidi, haarata see endaga ühe väsitava või isegi untsuläinud päeva lõpetuseks. Et selles päevas oleks siiski midagi erilist…
Olles just samal päeval lugenud advent.ee-st Karini kirjutist, sõitsin autoga päevatoimetustelt kodu poole ja tõele au andes oli tuju allapoole igasugust arvestust. Päev oli olnud pikk ja väsitav ning olin küllastunud selle päeva kohustustest. Nähes enda ees kodukohale lähimat tanklat, tuli automaatne mõte sinna sisse põigata, et nautida ühte hetke pehme ja lõhnava kaneelirulliga. Loomulikult kõnetas Jumal mind sel hetkel, et nagu ka selles artiklis, on ka minul vaja sel hetkel lihtsalt tõelist osadust Jumalaga. Et Jumal saab anda magusama rahu südamesse kui üks kaneelisaiake seda eales suudaks. Heitlesin siis Jumalaga oma mõtetes ning jõudsin enda hinnangul üsna hea kompromissini – veel seekord lähen ja tõstan oma tuju kaneelisaiakesega. Ja järgmine kord on kõik teisiti.
Jumal oma helduses aga kinkis mulle kogemuse, mis jäi mulle meelde. Kui olin oma kaneelisaiakese kätte saanud ja autosse tagasi istunud, siis selgus, et ma olin endale saanud ühe kuivanud ja vana kaneelisaiakese. Ma ei liialda, kui ütlen, et sel hetkel oleks võrdlus saepuruga olnud asjakohane. Küll aga ma sain tõelise ja südamliku kogemuse sellest, kuidas Jumal ei jäta meid ka siis, kui me jonnime nagu väikesed lapsed. Saanud aru oma sammu mõttetusest, oli hea tunda, et Jumal oli sealsamas mind ootamas ja minu päevast hoolimas rohkem, kui inimestena seda väärt oleme. Ta ootab meid alati.
Ja mu elus on veelgi neid „kaneelisaiakesi“, millest on raske loobuda. Aga teate, sel korral sain selgeks selle, et ei ole mõistlik võidelda meie jaoks halbade või sobimatute asjadega. On vaja hoida hea ligi. Või õigemini öeldes – selle ainsama Hea ligi, kellelt tuleb kõik tõeliselt täiuslikult hea. Me ei pea hakkama oma elu tubasid tühjaks kraamima selleks, et Jumalat sinna ligi lasta. Jumal tahab koos meiega alustada suurpuhastust nii meie kodus, tegevustes kui sihtides, et teha rohkem ruumi meie omavahelisele suhtele. Ta igatseb seda ja ma tean, et tegelikult on seesama igatsus meist igaühe südamessegi istutatud.
Ärgem jätkem Jeesust ukse taha koputama ja ootama, kuniks arvame, et me oleme valmis Teda vastu võtma. Kõiknägeval Jumalal on ju teada, mis meie elus toimub ja seega ei pea me mitte midagi Tema ees häbenema. Või ehk on meil tunne, et meil on kõike küllalt – justnagu kirjas Laodikea kogudusele seda kirjeldatakse. Kuid isegi vaimulike raamatute, kristlike asjakeste või isegi tegevustega ei suuda me asendada Teda, kes suudab vaigistada meie elutormi ja ise sõidelda tuult meie elus.
Neil vaikseil talvekuudel tundub kuidagi sobiv haarata nende mõtete kõrvale tassike aurava teega ja üks hea raamat. Minu viimaste aastate lemmikraamat on June Strongi „Eeva laul“, mis toimib kui kutse vaikusesse. See raamat oma lihtsuses ja siiruses puudutab läbi mu südame sügavad sopid ja paneb õhkama: soovin endale ka sellist lihtsat elu, kus usaldan seda, et sõltun täielikult ja ainult Jumalast.
Ja nii ongi siin ja praeguses elukorralduses minu jaoks kutse vaikusesse nendel vaiksetel õhtutel, kui suundume koeraga metsaradadele. Tundub, nagu oleks talvel kogu loodus vakka ja sügavasse unne vajunud, justkui surnud. Kuid just vaikseks jäädes on kuulda, kuidas loodus on täis hääli ja ilu. Samuti võib vahel tunduda, et kõik on vaimulikult justkui vakka ja sügavasse unne vajunud. Tegelikkuses kutsub Jumal meid vaikusesse ja lihtsalt enda juurde tagasi, et kuuleksime, mida Tal on meile öelda, kas oma Sõna, palvevastuste, looduse, teiste inimeste või advent.ee artiklite kaudu. Tänu Jumalale, et Tal on meie jaoks Sõna ootamas igal pool, kus vaid oleme valmis kuuldel olema.
In English