Sa oled elanud Eestis juba ligi viis aastat alates sellest, kui tulid siia majandusmagistri tudengina. Kuidas juhtus, et otsustasid siia õppima tulla? Mida sa siis Eestist teadsid?
Etioopias elades suhtlesin vahetevahel oma nõoga, kes elab Helsingis. Ühel päeval rääkisime stipendiumi võimalustest ja ta suunas mind Tartu ülikooli veebilehele. Kui vaatasin pakutavat programmi, leidsin matemaatilise majandusteaduse kursuse. Kandideerimise protsess oli lihtne, laadisin üles kõik soovitud dokumendid. Päris pika aja pärast saatsid nad mulle e-kirja, mis ütles, et nad otsustasid pakkuda mulle õppemaksust vabastamisega stipendiumit. Selleks ajaks olin juba avalduse täiesti ära unustanud.
Tollal ei olnud mul Eesti kohta täpset infot. Infot leidsin ainult internetist (Wikipediast) ja samuti vaatasin mõnda Youtube’i videot. Panin ka tähele, et seal oli adventkogudus, mis oli minu jaoks oluline info.
Millised olid sinu esmamuljed, kui sa Eestisse saabusid ja oma õpinguid alustasid? Milliseid erinevusi sa kohe märkasid?
Tulin 2015. aasta augusti esimesel nädalal ja olin mõned nädalad Soomes oma nõo juures, enne kui Eestisse tulin. Ma eeldasin, et kui Tallinnasse jõuan, siis saan inglise keeles suhelda. Nõbu saatis mind Tallinnasse ja läks ise samal päeval Helsingisse tagasi, samal ajal kui mina sõitsin edasi Tartusse. Kui jõudsin Tartu bussijaama, ei osanud ma ühiselamusse minna. Rääkisin turvamehega, kes seisis Tasku keskuse ees, aga ta ei osanud inglise keelt. Tassisin oma kraami üle tee ning pöördusin mehe poole, kes oli ehitusplatsil (praegu on seal Kvartali ostukeskus). Tema juhatas mulle teed ühiselamusse.
Ma eeldasin, et inimesed räägivad inglise keelt, aga märkasin, et on inimesi, kes ei räägi seda. Panin ka tähele, et inimesed on väga tagasihoidlikud, võrreldes selle kohaga, kust mina tulin. Ma ei oodanud seda, aga hiljem nägin, et kui eestlastega suhelda, siis nad avanevad.
Etioopia on väga pika kristliku traditsiooniga riik. Kas sa võiksid jagada, kuidas sinu meelest on kristlus riiki mõjutanud?
Etioopia võttis kristluse vastu 4. sajandil. Kuningat, kes sel ajal Etioopiat valitses, nimetati Ezanaks. Tema võttis kristluse vastu ning tegi selle riigiusuks. Piibli õpetused said riigis normiks ja reegliteks ning neid anti edasi põlvest põlve. Ühiskonda viidi ka enamus Vana Testamendi tavasid, näiteks oli ühiskonnas normiks saata lapsi kirikusse õppima – jätma meelde piiblitekste, õpetati kümmet käsku ja selliseid põhimõtteid nagu üksteise armastamine, külalislahkus võõraste vastu jne. Õpetajateks olid preestrid.
Tänase päevani on Etioopias seaduselaegas. Õigeusu kiriku preester kannab seaduselaeka vee juurde, kus inimesed meenutavad Jeesuse Kristuse ristimist. See on tänapäevani õigeusklike seas traditsiooniline Jeesuse ristimise pühitsemise viis.
Üle poole etiooplastest on kristlased ja enamus neist on etioopia õigeusklikud. Niimoodi on kristlus Etioopias mõjutanud inimeste mõtteviisi ja omavahelisi suhteid.
Sa ei sündinud ega kasvanud üles seitsmenda päeva adventistide peres. Palun räägi, kuidas sinust sai adventist.
Ma läksin keskkooli adventistide internaatkooli. Sel ajal oli kirikusse minemiseks iganädalane ajakava. Kirik oli kooli territooriumil. Vaimulik programm oli pühapäeva õhtul, kolmapäeva õhtul, reede õhtul ja terve laupäeva, hingamispäeva kestel. Kooli korra järgi oli nendel aegadel kirikusse minek kohustuslik, sest nad lukustasid ühiselamu ja nende kohuseks oli kaitsta meie vara.
Niimoodi kuulsin ma hingamispäeva tõest, Taanieli ja Ilmutusraamatu uurimisest, pühamu tõest, Kristuse teisest tulekust, prohvetikuulutamise vaimu annist jne. Mitteadventistidest õpilastele ei avaldatud mingisugust survet. Piibliuurimise käigus küsiti küsimusi ja iga õpilane, kes vastas õigesti, sai midagi, näiteks Ellen White’i raamatu või juturaamatu lastele.
Ühiselamu juhatajal oli kombeks koputada igale uksele ning tervitada kooli uusi õpilasi. Oli reede õhtu ja ma õppisin parasjagu. Ta nägi mind ja ütles, et meie kooli reeglite järgi ei ole lubatud reede õhtust laupäeva õhtuni õppida. Ma küsisin miks ja ta vastas, et see on hingamispäev. Ma olin segaduses, sest õigeusklikuna teadsin, et pühapäev on hingamispäev, aga ma noogutasin ja ütlesin, et olgu. Kuna ma ei saanud õppida ja raamatukogu oli kinni, helistasin oma isale ja palusin tuua Piibli. Peagi tõi isa mulle minu emakeelse Piibli.
Ühel päeval jutlustas üks mees hingamispäevast ja ma kirjutasin kõik piiblitekstid, mida ta mainis, paberitükile ning siis kontrollisin Piibliga, mille isa oli mulle toonud. Esimene salm, mida ma lugesin, oli Mt 28:1. Piibel ütleb: „Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva hommik, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama.“ Ma ei suutnud uskuda, mida ma olin just lugenud. Peale hingamispäeva, nädala esimesel päeval, pühapäeval? Siis ma otsustasin hakata ise Piiblit uurima. Mida rohkem ma uurisin, seda huvitavamaid asju leidsin.
Ma ei olnud veel otsustanud saada ristitud. Läksin õigeusu preestri juurde ja küsisin temalt nende piibliküsimuste kohta, mis minu meelest olid vastuolus sellega, mida olin Piiblist leidnud. Ta püüdis selgitada kirikuraamatute põhjal. Palusin sõbralikult anda viiteid Piiblist, aga ta ei suutnud. See oli minu jaoks märk, et ma olen valel teel. Jätkasin ise piibliõppimist. Ühel päeval juhtus, et mu isa otsustas esimest korda osaleda nelipühi kiriku osasaamise teenistusel ja ta soovis, et keegi teeks temast pilti. Kõik meie pereliikmed keeldusid, sest nad olid õigeusklikud kristlased ja nelipühi kirikusse minek ei olnud neile tavaline asi. Mina nõustusin isaga kaasa minema. Võtsin kaamera ja läksime kirikusse. Jälgisin teenistust hoolega ja seal oli palju asju, mida ma ei mõistnud, aga ma otsustasin hiljem isalt järele küsida.
Kui me koju jõudsime, küsisin temalt küsimusi laste ristimise, hingamispäeva, Püha Vaimu, keeltega rääkimise jms kohta. Isa ei teadnud sellest kõigest eriti palju, aga ta lubas, et kutsub koguduse evangelisti meie juurde koju mind külastama. Me rääkisime selle evangelistiga mitu tundi ja viimaks ta ütles, et ta palvetab Jumala poole ja vastab mu küsimustele, aga ta ei tulnudki tagasi.
Pärast seda kui ma lõpetasin keskkooli ja enne kui läksin ülikooli, otsustasin Jeesuse Kristuse võtta vastu oma isiklikuks päästjaks. See oli 2009. aasta 10. jaanuaril, samas koolis, kus ma õppisin.
Peale oma õpingute lõppu otsustasid jääda Eestisse ja ka oma abikaasa siia tuua? Mis mõjutas seda otsust? Kui hästi on sinu abikaasa siin kohanenud?
Jah, otsustasin jääda Eestisse ja tõin oma abikaasa siia. Minu meelest on Eestis paremad võimalused kui Etioopias. Muidugi on Eestis elamisel omad puudused – me ei näe oma vanemaid regulaarselt, me ei saa oma traditsioonilist Etiooopia toitu jne.
Kui mu naine siia jõudis, ei olnud tal probleeme. Ta ootas lund, aga ta jõudis siia suvel, kui lund polnud. Nii et see polnud tema jaoks keeruline. Nüüd läheb tal väga hästi, ta on uue keskkonnaga harjunud.
Milline on olnud sinu kogemus adventkogudusega Eestis? Milliseid sarnasusi ja erinevusi sa näed? Kuidas olid sa seotud koguduse tegemistega Etioopias ja kuidas Eestis?
Peale seda, kui ma Eestisse tulin, harjusin kiiresti ära Eesti adventkirikuga. Ma olen käinud erinevates adventkirikutes üle kogu Eesti. Mul on eesõigus õppida tundma palju jumalakartlikke inimesi, eriti maalähedastes kirikutes, kus on ilus loodus, puud ja veekogud.
Üldiselt on jumalateenistused Eestis väga sarnased teenistustega Etioopias, kuid Etioopias käiakse kirikus sagedamini kui Eestis, mitte ainult hingamispäeval. Kodus on meil igal kolmapäeval palvekoosolek, samuti kui keegi tahab nädala sees isiklikult palvetada, siis on kirikud avatud. Iga kuu viimasel pühapäeval on koguduse paastu- ja palvepäev. Inimesed kallistavad ja tervitavad sind, kui sa külastad kogudust esimest korda, meil on hingamispäeval pealelõunane piibliuurimise koosolek, kus paljud esitavad Piibli kohta küsimusi (tihti osalevad inimesed erinevatest konfessioonidest). Loomulikult on hingamispäevastel teenistustel palju osalejaid, mõnikord tuleb toolidest puudus. Need on mõned erinevused, mida olen märganud.
Olin Etiooopias palju rohkem hõivatud kui siin, Eestis. Olin hingamispäevakooli õpetaja (nüüd teen seda ka Tallinna rahvusvahelises koguduses), andsin laupäeva pärastlõunal piiblitunde, osalesin brošüüride jagamises tänavatel, jutlustasin jne.
Etioopia on tuntud oma maailmaklassist pikamaajooksjate poolest. Ma tean, et ka sina naudid jooksmist. Kuidas sai sellest sinu hobi, kuidas sa treenid ja millised on su saavutused? Millised hobid sul veel on?
Jah, Etioopia on väga tuntud oma pikamaajooksjate poolest, eriti olümpiamängudel. Kui ma olin laps, siis vaatasime telerist maratonijookse. Kui etiooplased võitsid, siis igaüks hõiskas. Võisime seda kuulda kogu linnas. Me tahtsime olla võitjate moodi, nii et me tegime endale limonaadipudelikorkidest medaleid. Me vasardasime need lamedaks, mähkisime kuldsesse paberisse (et oleksid kulla moodi) ja tegime keskele augu, millest panime läbi nööri. Niimoodi sai jooksmisest minu hobi.
Ma ei tegelnud Etioopias jooksmisega kuigi palju, ja seda eriti peale ülikooli astumist. Hiljem, Eestisse tulles hakkasin jooksmisega rohkem tegelema, eriti suviti. Treenisin end, kasutades nõuandeid, mida leidsin veebilehtedelt. Alustasin aeglaselt ja pikendasin jooksudistantsi, kasutades erinevaid marsruute. Läbisin 2018. aastal Tallinnas poolmaratoni ja 2019. aastal jooksin samal Tallinna maratonil täisdistantsi. Mul on kaks medalit talvistelt jooksuüritustelt 2019. aastast. Oli 4–5 erinevat 26 km pikkust jooksumarsruuti erinevates Tallinna osades ja neis kõigis tuli osaleda, et medalit saada.
Lisaks jooksmisele meeldib mulle jalgrattaga sõita, ehkki ma pole selles väga hea. Ja mulle meeldib programmeerimine (andmete analüüs).
Kui sa mõtled Etioopiale, millest sa kõige rohkem puudust tunned? Mida sinu arvates eestlased võiks etiooplastelt õppida?
Kõige rohkem tunnen puudust Etioopia toidust, tunnen puudust soojast kliimast ning inimestest, kes tänavatel juttu ajavad. Ma arvan, et eestlased võiksid õppida olema rohkem seltskondlikud ja inimestega rohkem suhelda.
Etioopial on oma toidutraditsioonid. Milline on teie pere lemmiktoit? Kas on lihtne leida oma traditsioonilise toidu koostisosi?
Paljude etiooplaste lemmiktoiduks on vürtsikas kanahautis (doro wot) enjera’ga, mis on õhuke ja suur teffijahust (Etioopias kasvav teravili) tehtud pannkook. See on väga populaarne pühadel ja sellistel sündmustel nagu pulmad, sünnipäevad, perekondlikud kokkusaamised. Aga minu lemmiktoiduks on beyayinet. See on taimne vürtsikas punase läätse hautis keskel ja teised aedviljad selle ümber enjera taldrikul. Kahjuks pole võimalik kõiki koostisosi Eestist leida. Oleme otsinud Tallinnas paljudest poodidest ja turgudelt, aga pole leidnud. Mõnikord teeme ka kodus Etioopia toitu. Kasutame koostisosi, mille oleme toonud Etioopiast ja vahel reisime Helsingisse, et neid osta või tuua minu nõo juurest.
Milline on sinu soov kõigile Meie Aja lugejatele?
Ma julgustan kõiki lugejaid olema hoolsad piibliuurijad ja järgima Jeesust. Lisaks sellele julgustan lugejaid toetama koguduse tööd igal võimalikult viisil oma andide ja palvetega. Kõige olulisem, jagage seda ajakirja oma sõpradega ja inimestega enda ümber. Jumal õnnistagu kõiki.
Michaeliga vestles Toomas Lukk
In English