Rõõm on meeldiv emotsioon, mis väljendub siis, kui midagi on endal või teistel korda läinud. Öeldakse, et jagatud rõõm on topelt rõõm. Inimesed on erinevad ja erinevad on ka rõõmutekitajad ning on väga tore, kui inimene teadlikult otsib ja leiab oma elus igal päeval midagi, mis talle rõõmu valmistab.
Rõõmsad inimesed on meeldivad, nendega on tore aega veeta ja vestelda. Kuid kas ma tean alati, mis on inimese naeratuse taga? On seal ikka rõõm või on see mask, mida peab kandma? Kristlasi kutsutakse ju üles olema rõõmsad ja on justkui patt olla kurb ning muretseda. Samas on elusündmusi, mis toovad kurbust ning muserdavad.
Kristlasi kutsutakse ju üles olema rõõmsad ja on justkui patt olla kurb ning muretseda.
Rõõm on muutunud oskuseks, mida on vaja juurde õppida, et olla tugev ja edukas.
Rõõmustamisoskuse arendamiseks korraldatakse juhtidele koolitusi, et muuta nii enda kui ka ümbritsevate inimeste meeleolu. Tehakse naeruteraapiat, et tuua inimeste ellu rõõmu ja turgutada nende tervist, mis on vähese rõõmu tõttu nõrgaks muutunud, ning inimesed ütlevad, et saavad sellest abi. On iseenesest tore, et positiivsele ellusuhtumisele tähelepanu pööratakse ja aidatakse inimestel leida rõõmu, mis on elu väga oluline osa. Kuid kas selle kõige tulemuseks on ikka päris rõõm?
Kas me ei ole rõõmus olemise kunsti siis varem osanudki? Või on rõõm kuhugi kadunud? Kes või mis on rõõmu röövinud? Või olen selle ise kuhugi kaotanud, maha unustanud? Ehk on praegusel ajal kohatu olla õnnelik ja rõõmus, kui ümberringi on nii palju kurbust ja valu?
Piiblis kutsub Paulus üles filiplasi (Fil 4. ptk) tundma rõõmu ja seda teistele edasi andma ning olema samas tänulikud ja oma eluga rahul. „Olge ikka rõõmsad Issandas!“ Rõõm Issandas on rohkem kui lihtsalt naeratades öelda, et mul on kõik hästi, kui keegi küsib: „Kuidas sul läheb?“ Kuidas saavutada seda päris rõõmu mitmesugustes olukordades?
Üks võimalus on võtta lastest eeskuju nii, nagu Piiblis on kirjutatud Mt 18:3: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!“ Olen näinud, et lapsed oskavad olla rõõmsad, nad leiavad rõõmu väikestest asjadest, neil on aega nautida väikeseid rõõmuraase ja olla tänulikud. Võime nüüd öelda, et mis on lastel viga rõõmus olla, vanemad muretsevad neile kõik, mis eluks vajalik, ning nad on hoitud ja kaitstud. Samas on nii tore, et lapsed oskavad ja tahavad oma vanemaid usaldada – üks koht, kus meil on midagi õppida. Õppida usaldama oma Isa ja Tema plaane meie jaoks. Selleks on vaja võtta aega ja olla tähelepanelik, valmis kuulama Teda. Me oleme kõik olnud väikesed lapsed ja oleme tundnud rõõmu väikestest asjadest, aga mingist hetkest ei ole sellest enam piisanud. Loomulikult näeme suureks kasvades, et midagi ei tule meile kätte ilma töö ja vaevata, aga mulle tundub, et meil, täiskasvanutel, on enamasti raske piiri pidada; tahaks ikka paremini ja kaugemale ja edukamalt. Selles edasipüüdlikkuses ei ole midagi halba, kuni on olemas elurõõm ja südamerahu. Kuid kui märkan, et ühtäkki on kadunud see, mis ellu rõõmu toob, siis on kehvasti. Kellelt siis abi paluda? Kristlasena tean, et õige vastus on – Jumalalt! Aga vahel tahaks rääkida inimestega, kes mõistavad ja on valmis oma aega kinkima, et midagi toredat koos teha: lihtsalt jalutada looduses või istuda, nautida tassikest teed ja kuulata teekaaslast ning saada ise ära kuulatud.
Meil on enamasti raske piiri pidada; tahaks ikka paremini ja kaugemale ja edukamalt.
Kõige selle juures ei tee keegi teine mind rõõmsaks, kui ma ise ei tegutse. Kui ma jään ise oma masendavate mõtetega ega muuda oma mõttemustreid, ei tule mingit muutust.
Maya Angelou, Ameerika luuletaja, kirjutas: „Kui miski teile ei meeldi, peate seda muutma. Kui te ei saa seda muuta, muutke seda, kuidas te sellest mõtlete.“
Ma töötan inimestega, kes vajavad abi. Olen märganud, et väga suur vahe on nendel, kes ise abi otsivad, ja nendel, keda on mõne projekti käigus minu juurde saadetud ning kes saavad abi, mis on teiste arvates neile hea. Hea on töötada nendega, kes tahavad ise muutust, aga ei tea, kuidas selleni jõuda, või ei näe probleemi põhjust. Nad on valmis kaasa mõtlema ja tegutsema, nad on valmis mõistma ennast ja teisi enda ümber, nad teevad koostööd ja saavad aru, et muutus ei tule üleöö ning selleks on vaja teha midagi teistmoodi, sest senine ei toimi.
Kui lihtne, kui päriselt ka sõltuks kogu ülejäänud aasta esimesest päevast.
1. jaanuaril, aasta esimesel päeval olin haige, mul oli väike palavik ja kohutav köha ning häält ei olnud. Rõõmsat ei olnud selles olukorras midagi, pigem oli masendus, sest haigus oli juba päris pikalt kestnud ja lõppu ei näinud tulevat. Ma ei jaksanud midagi teha, vaid püüdsin enda olukorraga kuidagi toime tulla. Siis jäi kuskilt internetiavarustest silma mõttetera, et aasta esimesel päeval peab tegelema millegi enda jaoks meeldivaga, kuna siis on ka edaspidine aasta rõõmu täis. Kui lihtne, kui päriselt ka sõltuks kogu ülejäänud aasta esimesest päevast. Siiski mõtlesin, et võiks ju midagi toredat teha. Käsitöö on mulle ikka meeldinud ja otsustasin meisterdada midagi väikest ja toredat, mis kiiresti valmis saab. Tegingi toreda jõuluehte kuusepuule, mida oli siiani kaunistanud ainult pikk pärlikee, mille lapsed olid koju tulles puule riputanud, sest minul polnud tahtmist jõuluehteid välja otsida ja heaks vabanduseks olid ka kassipojad, kes toas ringi jooksid ega oleks muid ehteid terveks jätnud.
Ma ei arva, et sellest väikesest meisterdamisest terve aasta rõõmsaks muutuks, aga samas on siin minu arvates väike tõetera peidus. Kui ma võtan iga uut algust vastu positiivsete mõtete ja meeldiva tegevusega, siis jätkub seda rõõmsat hoiakut kauaks. Kui siis tulevad sellised hetked, kus tundub, et sein oleks nagu ees, võib alguse peale tagasi vaadata ja tuletada meelde seda innukust, millega kõik algas. Sellest saab uut jõudu, et edasi liikuda ja lõpuni vastu pidada. Uus algus ei pruugi olla mõni suur projekt või kardinaalselt uus tegevus. Iga päev minu elus on uus algus ning kui suudan ja tahan selles leida midagi rõõmustavat, kosutavat, mis toob hinge tänu, siis on see juba hea kütus, millega päevast läbi minna. Läbi minna nii headest kui ka rasketest hetkedest. Kui ma suudan oma hommikuse palveaja sisse tuua tänulikkust selle eest, mida ja keda on Jumal mu ellu kinkinud, saadab see positiivne hoiak mind terve päeva. Tänulikkuse harjutamine, olukordade üles kirjutamine, mille eest tänulik olen, või teistega tänulikkuse jagamine on kindlasti suur rõõmuallikas, millest saab kosutust.
„Rõõmus süda toob head tervenemist, aga rõhutud vaim kuivatab luudki.“ Seda õpetab Piibel Õp 17:22.
Mis valmistab sulle rõõmu? Millal sa tundsid viimati rõõmu, rõõmustasid millegi või kellegi üle?
Üks osa Vaimu viljast on rõõm ja vilja kasvamine on aeganõudev protsess.
Üks osa Vaimu viljast on rõõm („Vaimu vili on armastus, rõõm...“ Gl 5:22) ja vilja kasvamine on aeganõudev protsess. Millegi lõhkumiseks ja hävitamiseks ei lähe palju aega, piisab ühest valusast sõnast, mis inimeses midagi katki teeb, või ühest teost, mille tagajärjeks on külvatud kaos. Millegi kasvatamiseks, üles ehitamiseks kulub seevastu palju aega ja energiat ning hulgaliselt ressursse. Endas rõõmu kasvatamiseks samuti. Ma pean seisatama ja endalt küsima, millal kadus mu rõõm. Kuhu jäi selline rõõm, mis on püsiv ja peab elutormides vastu? Sisemine rõõm ei ole ainult naeratus, mis välja paistab, see ei ole ainult kerge tunne, milles ei ole kurbust. Minu arvates on sisemine rahu rahulolu oma eluga – see on oskus näha põhjuseid tänulikkuseks seal, kus need esmapilgul murekoorma alt välja ei paistagi.
Tasub mõelda: kellega koos ma olen õnnelik, kellega koos on turvaline läbi elu rännata, teades, et olen kindlates kätes?
Kui murekoormad on suured ja röövivad kogu südamerahu, siis lugedes Piiblist Ps 68:20: „Tänu olgu Issandale! Päevast päeva kannab meie koormat Jumal, kes on meie pääste.“, tekib küsimus, miks Ta siis rasketes olukordades minu koormat ei kanna. Aga kas ma olen üldse selle Talle üle andnud? Tema ise ei võta vägisi minult koormaid enda kanda, vaid ma pean aru saama, et ise ma selle koormaga kaugele ei jõua. Rännates Teda usaldades läbi nii headest kui ka rasketest päevadest – see on koostöö, mis toimib ja toob elurõõmu.
Kallis Jumal, anna mulle meelekindlust
leppida asjadega, mida ma muuta ei saa,
julgust muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust nende kahe vahel vahet teha.
Aita elada üks päev korraga,
nautida ühte hetke korraga;
võtta raskusi kui teed rahusse;
võtta seda patust maailma, nagu Jeesus võttis:
nii, nagu see on,
mitte nii, nagu mina tahan, et see oleks;
usaldada, et Sina ajad kõik asjad joonde,
kui ma alistun Sinu tahtele;
nii et ma võiksin olla mõistlikult õnnelik selles elus
ning ülimalt õnnelik koos Sinuga igaveses elus.
In English