Rõõmusõnum Patmoselt

Need, kes ei ole sõda ise üle elanud, ülistavad sageli sõja ku-jundit. Aga need, kes on sõjas käinud, näevad seda realistlikumalt. Hirm, valu, eraldatus, tapatalgud, elu kaotus – selles kõiges ei ole midagi ilusat, kui välja arvata tugitoolis istuvate kindralite arva-mus. Peakindral Robert E. Lee sõnadega: „On hea, et sõda on nii kohutav, muidu hakkaks see meile liialt meeldima.”

Tänapäeval ei ole sõda kellestki kaugel. Isegi ilma tavarelvade või massihävitusrelvadeta leidub terrorismi, mis mitmekordistab kannatusi ja püüab ülemaailmset tähelepanu. Kuigi rahvusvaheli-ne terrorism on jätkuv, ei saa me jätta tähelepanu alt välja selle kodust [USA] versiooni. Timothy McVeigh’i autopomm tappis Oklahoma Citys 168 inimest ja ta ei olnud üksildane aktivist. Ta võttis pommistsenaariumi romaanist „The Turner Diaries”, mida müüdi 200 000 eksemplari.

Fraasis kahekümnenda sajandi tsivilisatsioon on raske kasutada sõ-na tsivilisatsioon. See sajand oli tunnistajaks natside holokaustile juutide vastu, Kambodža ja Ruanda genotsiidile ja etnilisele pu-hastusele – armeenlased ja kreeklased aeti välja Türgist, horvaadid ja moslemid Bosnia osadest ja serblased Horvaatiast. Vähem teatakse vägistamisest Nankingis, kus pärast linna alistumist vägistasid sõdurid grupiviisiliselt naisi ja tapsid mehi täägivõitluse harjutamiseks. Ja meil ei ole piisavalt ruumi, et rääkida kümnetest miljonitest, keda hävitasid Mao, Stalin ja Esimene maailmasõda.

1905. aastal kiitis USA heaks Jaapani anneksiooni Korea suh-tes, mida on sageli käsitletud kui esimest korda 5000aastases ülesmärgitud ajaloos, mil üks rahvus ikestas teise. Teise maailma-sõja ajal võtsid sõdurid pantvangi umbes 200 000 Korea naist, keda igapäevaselt vägistati. Kui neitseid ei olnud, võtsid nad abi-elunaisi. Nad kuritarvitasid naisi 20 kuni 70 korda päevas ja kui sõda lõppes, lasid nad neil eraldatud aladel surra või hukkasid nad, et varjata oma sõjakuritegusid. Sõda toob ükskõik mis rahvu-se esindajas esile halvima.

Kui Johannes oli saanud nägemuse meie aja kohta, võisid õu-dusttekitavad sümbolid olla teistsugused, kuid peamine sõnum on suures osas sama. Inimkond ei ole sajandite jooksul moraalselt arenenud – me oleme üksteise tapmiseks välja arendanud tõhu-samad relvad. Kaose ja terroriga täidetud sõjas ei ole miski kindel, välja arvatud see, et Jumal on see, kellel on ajaloo üle lõplik kont-roll. Ainuke kindel pind, millel võime seista, on Tema usaldami-ne.

Issand, ma teen otsuse usaldada Sind hoolimata sellest, mida ma tä-nastest uudistest näen või kuulen.