Otsaesine ja käsi

Avaldatud 4.6.2021, rubriik Päeva sõna

„Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel!“ 5. Moosese 6:6−8

Kaasaegsed raamatud Piibli prohvetikuulutuste kohta pakuvad, et metsalise märk võiks olla mikrokiip, mis sisestatakse kätte ja mis asendab ostude tegemise vahendina krediitkaarte. Teised on pakkunud, et see on mingi nähtav tätoveering, mille abil on ametivõimudele selge lojaalsus metsalise võimule. Kuid mõlemad pakkumised on teinud inimesed, kes teevad Ilmutusraamatu lugemisel kriitilise vea − see jäi neil kogu Piibli konteksti panemata.

Ilmutusraamatu keelekasutus on suurel määral Vanast Testamendist laenatud. Kui Johannes kuulutas prohvetlikult, et metsalise järelkäijatel on tema märk otsaesisel või käe peal, siis oli see otsene vihje õpetusele, mille Jumal andis Iisraeli lastele vähemalt neljal korral: nad pidid siduma Tema seaduse märgina oma otsaesisele ja käe peale. Mõned ranged juudid võtavad seda korraldust sõnasõnaliselt ning on kasutusele võtnud tefillin’id ehk väikesed, Pühakirja tekste sisaldavad nahkkarbikesed, mis seotakse nahkpaeltega otsaesise või käe külge.

Kaasaegsetele Piibli prohvetikuulutuste tõlgendajatel jääb tähelepanuta ka see, et Jumala rahva hulgas on analoogne märk − otsaette kirjutatud Isa nimi (Ilmutuse 14:1). Jumala „nimi“ mõistagi viitab Tema iseloomule, nagu selgitas Jeesus: „Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast.“ (Johannese 17:6)

Kui paned kõik tükid kokku, on kontrast rabav. Selles maailmas on ainult kaks inimrühma: need, kes võtavad endale langenud inglite iseloomu − need, kes otsustavad ise, mis on õige −, ja need, kes on alistanud oma tahte Jumalale ning mõistavad, et Tema valitsus on nii õiglane kui ka halastusrikas ning et Jumalat võib usaldada. Kui maailma ajalugu läheneb lõpule, muutub nende kahe rühma vaheline erinevus täiesti selgeks. Arvestades seda hilist tundi, milles elame, on meie ees seisev valik selge: kas otsustame uskuda oma mõtete (mida kujutab otsaesine) ja tegudega (mida kujutab käsi), et Jumalat saab usaldada? Kas kasutame oma elu nii eraviisiliselt kui ka avalikult selleks, et tunnistada, et Jumal on tõesti selle universumi troonil?

Jaga Facebookis